VIDEO I Keily Kaikkonen: meil kõigil on võimekus end läbi hääle väljendada
Keily Kaikkonen viib läbi hääletubasid ja lauluringe. Ühenduses High on Life festivalil rääkis ta, et meil kõigil on võimekus ja võimalus ennast läbi hääle väljendada. „See ei ole eriliste ja väljavalitute oskus ega anne, vaid see on miski mida me saame endas arendada. Selleks on vajalik tunne, et me soovime ennast väljendada,“ räägib Keily.
Meil kõigil on võimekus ja võimalus ennast läbi hääle väljendada.
Miks me kardame laulmist?
Kuigi eestlane on tänu laulupidudele tuntud kui laulurahvas, ei julge paljud meist seda siiski teha. Keily selgitab, et see kogemus võib ulatuda tagasi juba meie lapsepõlve, kus osad lapsed pandi ette ritta laulma, mikrofonile lähemale ja teised hoiti tagumises reas.
„Väga väike ja lihtne asi, aga lapses tekitab see tunde, et kui ma olen tagapool, siis ma ei ole nii hea ja ma ei oska laulda,“ toob naine näite, kuidas me võime juba lapsena endale teha otsuse, et me ei oska mingit teatud asja teha.
„Ma olen lapsena käinud näitlemise ja muusikakoolides, kus ma sain kogemusi, kus ma kuulsin lavapeal ennast mööda laulmas ja kus ma unustasin sõnad ära. Kõik need kogemused, mida ma sain enda teraapiaõpingute käigus kihtidena läbida näitas, et meie enda sisemaailma jutt hakkab meile andma hinnanguid, et kuidas meiega tegelikult olukord on,“ räägib naine.
Ta meenutab eneseületamist ühe proovilepanekuga, mille tõi esile enesearengu teejuht Tiit Trofimov.
„Ma olin lava peal just tervendanud ühe lapsepõlve kogemuse endas ära ning ma olin just tardunud ning end taas liikuma saanud, kui samal õhtupoolikul helistas Tiit mulle, et tal on tulekul ekstaatiline tants ja äkki ma saaks sinna pilli tulla mängima. Siis ma sain aru, et see on eksam – asi ei olnud selles, et kas ma tahan minna või mitte, vaid ma pean lihtsalt leidma endas selle jõu ja minema ning tegema teiste ees enda hääle lahti,“ meenutab Keily.
Keily sõnul ei käi laulmisel põhitöö mitte meie kõripiirkonnas, vaid hoopis lihastes, millele meie hääl toetub. „Me ei õpi ainult klaveri saatel harmooniaid laulma vaid laulame kogu kehaga. Oluline on leida oma hääl. Sellepärast võivad klassikalistel lauljatele tekkida samamoodi trauma kogemused, kuna nad ei saa improviseerida ja tulla vabasse voogu. Seal kehtib samuti „õigesti või valesti“ printsiip,“ selgitab Keily.
Ta lisab, et kohe kui ta lubas endale eksimusi avanes naisele täiesti uus mängumaa, kus ta hakkas katsetama. Põhiküsimuseks on, kuidas aga katsetusteni jõuda. „Me ei mõtle, et kassi hääl on õigem kui koera oma,“ soovitab Keily esmalt enda peal loomahäältega katsetusi läbi viia.
Keda võib kohata Keily laulutubades?
Naise hääletuppa jõuavad pigem inimesed, kes tahavad enda hirme ületada. Ta soovib just sellele sihtgrupile jagada enda kogemusi, kuna nendele inimestele on antud kogemused kõige võimsamad. „Lõpuringis ütlevad paljud osalejad, et nad said esmakordselt tunda, kust nende hääl üldse välja tuli. Nad leiavad selle koha enda keha sees,“ selgitab Keily.
Ta võrdleb meie häält ratsudega, kus me peame saama rakmetest kinni, et alustada sõitu. Senimaani tundub ratsu lihtsalt kaootilise ja metsiku tegelasena, kes vahepeal viskab meid enda seljast maha. Kui veel teised vaatavad seda kõrvalt, siis võib tekkida eriti piinlik tunne. See on põhjuseks, miks ei soovita seda ratsut puudutada.
Keily helitubades võib kuulda naeru ja nuttu. „Kui me teeme end haavatavaks, siis me puudutame enda sisimas väga ilusaid kohti,“ ütleb naine. Ta ehitab enda töötubasid selliselt, et igaüks saaks olla enda ruumis. „Ei ole seda, et lähed seisad ringi keskele, võtad paljaks ja hakkad laulma. Ühtegi inimest ei panda ebamugavasse olukorda. Me hakkame esmalt lõdvestuma ja avanema,“ kirjeldab Keily enda töötubasid.
Ta kasutab enda tundides väga palju liikumist. Väga paljud harjutused toimivad paremini, kui inimesed ei ole keskendunud ainult sellele inimesele, kes teeb parasjagu häält, vaid ollakse pidevas liikumises ja ühenduses.
Kui me teeme end haavatavaks, siis me puudutame enda sisimas väga ilusaid kohti.
Keily on osalenud Kreekas hääleretriidil rahvusvaheliste õpetajate käe all. 10-päevase intensiivkursusega võttis naine üle erinevaid praktikaid ruumi loomiseks, kus on eesmärgiks luua usaldust ja ehitada ülesse hääle avanemist.
„Lõpuks laulame mitmehäälselt koos ja sul on võimalik ringi keskele visata pikali ja kuulata ka neid inimesi, kes alguses ütlevad, et nemad ei laula. Sa oled oma häälegrupis ning sa võtad seda kõike vastu. Sa tunned, et sa laulad oma grupiga ühte asja ja sa oled toetatud. Samal ajal kõrval teine grupp laulab täiesti teist asja. Samas jõuab see kõik harmooniaga üheks, mis tekitab täiesti teisel viisil ühtsustunnet. Seda tunnet kogeme me näiteks ka laulupidudel,“ räägib Keily, et lõppkokkuvõttes ei ole vahet, kas me laulame hästi või halvasti.
Ta peab oluliseks seda, et me laseme enda hääle välja. „Kui me paneme hääle ühte ruumi, siis ta on justkui antenn või sild. Nagu ühenduslüli, mille kaudu me ühildume suurema tundega ja saame sellest osa,“ lisab naine.
Praktilised nõuanded inimestele, kes soovivad oma häält avada
Keily ütleb, et me kasutame oma häält väga palju ning sellel on erinevaid rolle. „Me saame viia tähelepanu enda pähe ja keegi teine hakkab sinu keha vaikselt küljele lükkama. Hinga häälega välja ning kuula, kust su hääl välja tuleb. Vii oma tähelepanu enda hääle nabast allapoole ja jalgadesse. Kui tähelepanu on viidud õigesse kohta ja keegi teine lükkab sind kergelt taas küljele, siis me tunneme kuidas hääl avaneb,“ juhendab Keily.
Ta ütleb lõpetuseks, et oluline on tuua tähelepanu enda kehas õigesse kohta, et avada oma hääl. Siis me oleme kohal kogu enda kehas!
