Avaleht Lugemist SIMONE LENSIN LOEB I “Kui sõnadest jääb puudu”: lugu ootamatust sõprusest
SIMONE LENSIN LOEB I “Kui sõnadest jääb puudu”: lugu ootamatust sõprusest

SIMONE LENSIN LOEB I “Kui sõnadest jääb puudu”: lugu ootamatust sõprusest

Julie Buxbaumi raamat “Kui sõnadest jääb puudu” räägib loo kahest teismelisest, kes saavad sõpradeks just siis, kui neil seda kõige rohkem vaja on. Mõnikord on uus vaatenurk kõik, mida vajame, et maailma asjadest aru saada. Kit Lowell on oma klassi üks popimaid tüdrukuid. David Drucker on hall kuju, keda koolis keegi tähelegi ei pane. Kui juhtub kõige ebatõenäolisem ja need kaks sõpradeks saavad, on kogu kool rabatud, eriti üllatunud on aga Kit ja David ise. Kit hindab kõrgelt Davidi lausa kohatut ausust, mis mõjub nii veidralt värskendavalt. Davidile meeldib Kiti tähelepanu ja tema uudishimulik loomus. Kui Kit palub Davidi abi, et välja selgitada, miks tema isa autoõnnetuses surma sai, on poiss kohe nõus. Kumbki neist ei oska aga aimatagi, kuhu see projekt välja viib. Kas nende sõprus on nii tugev, et tõele vastu pidada?

Raamat “Kui sõnadest jääb puudu” räägib loo kahest teismelisest, kes saavad sõpradeks just siis, kui neil seda kõige rohkem vaja on.

Simone Lensin valis välja 15 mõtet, mis teda raamatust enim liigutasid. Leiad need siit:

  • ”Vanemad panevad oma lapsele nime ajal, mil nende käsutuses on maksimaalselt minimaalne informatsioonihulk isiku kohta, kellele nad nime panevad.”
  • ”Minu kõrval istuva tüdruku nimi peaks sisaldama hoopis Z-tähte, sest ta on nii segadusse ajav ja siksakiline ja ilmub nagu välk selgest taevast täiesti üllatavatesse kohtadesse-näiteks sööklas minu lauda-, ja võib-olla ka number kaheksat, sest ta on liivakellakujulise kehaga, ja S-tähte, sest see on mu lemmik.”
  • ”See on liiga tähtis, et valada rumalaid kooliplikalikke enesehaletsuspisaraid.”
  • ”Palun, palun, palun,” sosistan aina uuesti ja uuesti ja uuesti, aga see on tühi loits, sest ma ei tea endiselt, mida ma palun.
  • ”Ma taipan, et me kõik käime ringi ja teeskleme, et meil on oma saatuse üle mingi kontroll, sest koos tõega-et pole vahet, milliseid ettevaatusabinõusid me kasutusele võtame, põhi langeb meil ikkagi alt siis, kui me seda kõige vähem ootame-on lihtsalt talumatu edasi elada.”
  • ”Põhimõtteliselt on asja tuum selles, et meie aju on meie tunnete, mõtete ja ihade hoidla.”
  • ”Liiga palju on vaadata. Liiga palju värve ja inimesi ja kujusid.”
  • ”Kas sa usud liblikaefekti?” küsib David täitsa lambist.
    ”Inimeste keeles, palun.”
    ”Kaoseteoorias on selline kontseptsioon, et ühel pisikesel muutusel võib olla kasvavalt suurem mõju. Nii et kui näiteks liblikas siin New Jerseys tiibu lehvitab ja atmosfääris õhu liikumise tekitab, viib see kuidagimoodi selleni, et Galápagose saartel tekib orkaan.’
  • ”Panin näo basseinivette, nii et isegi kõrvad olid vee all, ja maailm muutus siniseks ja tuhmiks ja summutatuks ja viimaks, viimaks ometi vaikseks.”
  • ”Odav kabistamine, nagu Violet seda nimetab, kui poisid meid ilma mingi põhjuseta puudutada tahavad. Käed õlgade ümbe. Külg vastu külge. Mõnikord sikutavad nad meid isegi patsist, nagu oleksime lasteaias. See ei ole seksuaalne. Pigem meenutab seda, kui inimesed restoranist lahkudes käe tasuta lutsukommide kaussi ajavad. ‘
  • ”Kuidas saavad inimesed olla vihased asjade pärast, mida ma pole iial tahtnud neile näidata ja mille puhul ma ei arvanud, et nad neid iial näevad? See ei ole loogiline. See on nagu kellegi hukkamine mõttekuriteo eest.”
  • ”Imestan, miks inimesed päevad läbi ei suudle?”
  • ”Mul on halb olla, ma olen väsinud ja nõrk. Nii masendavalt kui see ka kõlab, tahan ma oma emmet. Mul on liiga suur pohmakas, ma olen vihaks liiga katki.”
  • ”Ma tahan talle öelda, et ma olen, et meie oleme teinud suure vea.
    Ma tahan talle öelda, et ta mind, kurat võtaks, rahule jätaks. Et mul on ilma temata parem.
    Ma tahan talle öelda, et ta siia jääks ja mind kaissu võtaks ja kõik jälle heaks teeks.
    Ma tahan talle öelda, et on hullemaid asju kui tõe rääkimine.”
  • ”Me peame mõlemad saama enda paremateks versioonideks.”