Avaleht Lugemist Raamatusoovitus KATKEND RAAMATUST I Bulgakovi testament – müüt või tõsilugu?
KATKEND RAAMATUST I Bulgakovi testament – müüt või tõsilugu?

KATKEND RAAMATUST I Bulgakovi testament – müüt või tõsilugu?

Kuidas läks 67-aastasel Lev Tolstoil esimene rattasõit? Kes kinkis Niccolò Paganinile viiuli? Miks hakkas Al Capone tegelema piimaäriga? Kes oli Ostap Benderi prototüüp? Millist naist ihkas endale Jean-Jacques Rousseau? Kes oli maailma esimene programmeerija?

Tuntud aforismikoguja Heiki Raudla on raamatu “Huvitav inimene. Ootamatud ja humoorikad lood” kaante vahele koondanud ootamatud, inspireerivad ja humoorikad lood kuulsatest ja vähem kuulsatest inimestest. Ka siis, kui need kõik ei peegelda täielikult ajaloolist tõde, peitub neis kindlasti oma mõte, mis näitab inimeseks olemise lõputut mitmekülgsust.

Good News avaldab katkendi.

Mihhal Bulgakovi testament

Saanud teada diagnoosi ja arstide arvamuse, et talle on elupäevi jäänud õige vähe, elas Mihhail Bulgakov siiski veel kuus kuud. Kogu aja, kuni tal veel jõudu jätkus, töötas ta romaani „Meister ja Margarita“ kallal. Papist mapile, milles hoiti käsikirja, kirjutas ta: „Lõpetada töö enne surma!“ Juba pimedana ja kõrges palavikus, dikteeris ta oma abikaasale Jelenale romaani tehtavaid parandusi. Vahetult enne surma ulatas ta käsikirja naisele sõnadega: „Usaldan… Et teataks…“ Töö käsikirja kallal lõpetas Jelena. Teose tsenseeritud versioon ilmus ajakirjas Moskva nr 11/1966 ja nr 1/1967. Avaldamata jäi ligikaudu 12% käsikirjast ning ilmunus oli tehtud muudatusi. Nõukogude Liidus avaldati teos raamatuna ja kärbeteta alles 1973. aastal.

Ühel õhtul, kui Bulgakov vaatamata haigusele suutis veel rääkida, ütles ta Jelenale, et soovib koostada testamendi. Tema viimane soov oli järgmine. Inimene, kes tuleb esimesena pärast seda, kui „Meister ja Margarita“ on ilmunud, tema haua juurde samal kuupäeval, mil Bulgakov põletas oma käsikirja esimese variandi (see toimus 15. juunil 1930), saab edaspidi raamatu honorarist teatud protsendi. See oli Mihhail Bulgakovi viimane, kuid kibe nali. Jelena lubas, et täidab tema tahte.

„Ma ei saa teile praegu selgitada. Uskuge, need andmed on mulle vajalikud. Miski ei ähvarda teid,“ vastas tundmatu naine.

10. märtsil 1940 Bulgakov suri. 30 aastat hiljem ilmus 15. juunil Moskva Novodevitšje kalmistule noor mees. Ta oli üksi ja otsis Mihhail Bulgakovi hauda. Täpset kohta ta ei teadnud. Tal oli meeles vaid, et kirjanik on maetud Anton Tšehhovi haua lähedale. Lõpuks ta leidis otsitava kalmu ja oli pettunud, sest seal polnud ühtegi lilleõit. Noormees läks tagasi surnuaia värava juurde, kus asus lillepood. Ta ostis lilled ja viis need hauale. Seisatas siis korraks ja valmistus juba lahkuma, kui kuulis vaikset häält: „Noormees, oodake!“ Ta pöördus ümber ja nägi pingil istumas elatanud naist. Viimane tõusis, tuli talle vastu, küsis tema nime ja palus noormehelt tema elukoha andmeid ja telefoninumbrit. „Milleks?“ küsis too üllatunult. „Ma ei saa teile praegu selgitada. Uskuge, need andmed on mulle vajalikud. Miski ei ähvarda teid,“ vastas tundmatu naine. Noormees esitles end: „Vladimir Nevelski, ajakirjanik Leningradist.“ Naine kirjutas kõik üles, tänas ja lahkus. Noormees jäi üllatunult seisma ja mõtles: „Täielik müstika!“

Ta sõitis tagasi Leningradi ja kohtumine tundmatu naisega ununes varsti. Ent paari nädala pärast saabus Moskvast tema nimele rahakaart. Nevelski läks postkontorisse ja sai raha kätte. Tegemist oli erakordselt soliidse summaga. „Kes selle küll saatis?“ mõtles ta imestunult. Paar-kolm päeva hiljem helises ta korteris telefon. „Teiega räägib Jelena Bulgakova. Kas te saite raha kätte? Mina saatsin selle, täites oma kadunud abikaasa viimse tahte. Ta armastas head nalja.“ Seejärel jutustas ta noormehele Bulgakovi ebatavalisest testamendist. Nii oli Jelena Bulgakova täitnud oma abikaasa viimse soovi ligi 30 aastat hiljem. Mõni aeg hiljem ostis Vene admirali ja meresõitja Gennadi Nevelski pojapoeg omale kaatri ja pani sellele nimeks „Mihhail Bulgakov“.

Kui päris aus olla, siis on ka arvatud, et tegu on müüdiga.