Robin Sharma Eesti suurimal seminaril: tulevastele kangelastele sisendatakse kogu aeg keskpärasust
Edu Akadeemia ja JCI korraldasid Saku suurhallis 5. novembril Eesti suurima seminari Better You, kus kõnelesid Robin Sharma, Eric Edmeades, Peep Vain ja Marlen Annabel Kubri.
Sharma kutsus publikut üles juhtima isegi siis, kui pole suurt tiitlit või ametinimetust. Ta soovitas lugeda ühe naise kohta, kes oleks võinud tuua tuhandeid ettekäändeid ja kasvas tohutus vaesuses. „Kõik tuuled puhusid tema vastu, üks jama järgnes teisele ja ikkagi ta vankumatult seisis asjade eest. Ta oleks väga vabalt võinud öelda, et tema ei saa juhtida, tema ei ole president, peaminister, direktor. Tema töötas pesupesijana. Kui ta 91-aastaselt suri, siis maailma juhid olid talle tunnustust avaldanud, ta oli kohtunud peaministrite ja presidentidega, ta sai Harvardi autiitli,“ sõnas Sharma.
Kes see naine oli? Kuidas ta nii kuulsaks sai? Ta kogus juba noorena münte, mida sai teiste pesu pesemisest. Ta läks kodupanka ja pani raha arvele. „Samamoodi on teil juhtidena iga päev võimalik teha näiliselt väga väikesi asju. Võib-olla parandate oma tööd, juhendate meeskonnakaaslast, teete midagi ebamugavat, mis teid kasvatab. Väga lihtne on arvata, et suurt äri või maailmatasemel elu on võimalik püsti panna keerukate asjadega. Ei, palun väga, siin on proua, kes tegi väga väikesi asju ja tegi seda iga päev,“ rääkis Sharma.
Sharma palus, et kõik kuulajad võtaks naabritel käest kinni ja kordaks koos temaga: „Väikesed igapäevased näiliselt tähtsusetud parandused – kui seda teha järjepidevalt kogu aeg, võib see viia vapustavate tulemusteni.“
„Niisiis, see naine kogus peenraha, mida ta pesupesemisest sai, viis iga päev panka ja nii see kogunes,“ jätkas Sharma. „Oluline on järjepidevus. Järjepidevus annab meisterlikkuse. Miljardärid konspekteeriksid juba praegu, õpiksid selle pähe ja asuksid tegutsema. Nad kodus kirjutavad tahvlitele. Te tahate õppida… Me elame niivõrd pinnapealses maailmas, aga tegelikult tipptase on see, kui lähed infosse väga sügavalt sisse.“
Nii kogus see naine päev-päevalt peenraha ja oli selle käigus saanud 87-aastaseks. Ühel päeval läks ta panka ja teller küsis, kas ta teab, kui palju ta on aastatega raha kogunud. Naine ei teadnud. Teller ütles, et veerand miljonit dollarit ja küsis, mida naine soovib sellega teha. See oli lihtne naine; ta ei adunud, kui suur summa see oli. Telleril tuli mõte: ta pani kümme münti lauale ja ütles, et need kümme münti tähistavad teie kogu raha. Mida me teeme sellega?
Naine osutas esimesele mündile ja ütles: ma tahan, et see läheks kirikule. Järgmised kolm münti tahtis ta anda oma õdede ja vendade lastele, sest ta armastas neid nii väga. Ülejäänud müntide jaoks oli tal aga mõttes midagi väga erilist. Kohe hiljem sai kohalik ülikool temalt 150 000-dollarise annetuse, kuhu oli kirjutatud, et ta tahaks luua fondi vaestele afroameerika lastele, tudengitele, kes ei oska unistada.
„Inimesed unistavad. Unistavad sellest, et saada ärimeesteks ja õpetajateks ja astronautideks. Maailm on unustanud, kuidas unistada. Inimlikkus on unustatud. Niisugune tegu, kus on vaja rohkem viisakust, rohkem originaalsust, uuendusi, rohkem teiste teenimist, see läheks hinge kõigile maailmas. Ted Turner ütles, et kui eakas pesunaine annab oma raha ära, siis mina võin ka anda ära miljard dollarit ja täpselt nii ta tegigi,“ lausus Sharma.
„Teate, see lugu liigutas mind sügavalt, sest ma tegelikult ei pea siin mingisugust ettekannet. Lihtsalt ma tunnen, milline privileeg on olla siin teie ees ja ma arvan, et see ei ole väheoluline, et te olete siin kohal. Sest see, mida te siit kuulete ja õpite, te võite kõik selle ellu võtta. Teine variant on see, et võtate konspekti, millega siit lahkute ja jätate sahtlisse vedelema. Tegelikult võiks võtta selle aja ja läbi mõelda, kuidas ma elan, kuidas ma juhin, kuidas ma töötan, sest vastasel juhul avastad, et kulutasid aja ettevalmistuseks ja sahmerdamiseks,“ sõnas Sharma.
„Tulevastele kangelastele sisendatakse kogu aeg, et sa oled keskpärane ega saa hakkama. Tegelikult nad ei jätnud järele, ärkasid vara, pingutasid, tegid tööd ja kui läks raskeks, siis töötasid edasi, püüdsid edasi. Teile on antud see võim. Kasutage seda!“ ütles Sharma.
Sharma oli vestelnud selle pesunaisega. Ta küsis: „Te andsite kogu oma raha ära, aga mis on teie unistus?“ Naine ütles: „Ma olen lihtne naine ja olen elanud lihtsalt, aga ma südamest soovin, et ma enne surma näeksin, kuidas lõpetab esimene minu fondist raha saanud õpilane. Aga ma olen nii vana, et ilmselt jääb see mul nägemata.“
Kuu enne surma oli tal siiski õnne näha, kuidas esimene tema fondiga kooli läbinu lõpetas kooli.
Pärast tema surma otsis ajakirjanik selle üliõpilase üles. Üliõpilane ütles: “Ei ole paremat inglit taeva jaoks kui tema.“
„See on juhtimine ja eestvedamine,“ sõnas Sharma.
