Psühhoterapeut annab nõu: mida teha, et laps mingist kombest lahti ütleks?
Psühhoterapeut Philippa Perry selgitab oma Heliose kirjastatud raamatus “Raamat, mida su vanemad võinuks lugeda”, et kui soovime, et laps (või täiskasvanu!) mingist konkreetsest kombest lahti ütleks, tasub alternatiive tutvustada. Ta jagab raamatus lugu, kuidas seda teha.
Johni ja Juniori lugu
Junioril – Johni nelja-aastasel pojal – oli kombeks hommikuti ärgata ja kõva kisa saatel otse vanemate tuppa joosta, et seal siis nii kaua karjuda, kuni ta kaissu võetakse.
Ühel hommikul soovitas John pojal uut taktikat proovida – siseneda tuppa ilma kõva kisata. „Sa võid lihtsalt „tere hommikust, emme ja issi, ma tahaksin kaissu, palun” öelda,” pakkus John. Junior küll proovis, kuid läbi pisarate.
„Kas tunned end hommikul ärgates üksikuna?” uuris Juniori ema, millele laps noogutusega vastas. „Tere hommikust, emme ja issi. Olen natuke üksildane ja tahaksin kaissu, palun,” soovitasid vanemad. Hommikud muutusid kardinaalselt. Junior keksis magamistuppa, vuristas oma uue lause vanematele ette ja sai kaissu.
„Sa ei paistagi üksildane. Võid ka rõõmsana meie tuppa ja kaissu tulla,” ütlesid vanemad paar päeva hiljem. Lõpuks oli Junioril uus hommikulause: „Mul on kõik hästi ja ma tahaksin kaissu.”
Tunnete sõnastamine aitab last
Perry selgitab, et Johni ja Juniori lugu illustreerib kenasti seda, kuidas tunnete sõnastamine last edasi aitab. See kehtib ka täiskasvanute puhul. Vanemana võib tunduda raskem arvestada nende tunnetega, mis läbi pisarate ja kisa kumavad, sest sa ei taha lapse kannatusi tunnistada. Kannatusele nime andmine võib selle pealtnäha hullemaks muuta, ometi hoopis parandab olukorda. Sõnastamine võtab aega ja kui laps endast väljas on, muutub sõnade leidmine veelgi raskemaks ning see jääb sinu ülesandeks.
“Kui Flo veel pisike oli, käisime koos kohalikus basseinis ujumas. Ühel päeval polnud mul võimalik basseini minna ja laps läks koos mu abikaasaga,” meenutab Perry oma lugu. “Kõik oli korras, kuni tuli aeg lahkuda ja mu abikaasa hakkas trepist üles minema. Minul oli kombeks tütrega alati trepist alla basseini äärde minna ja lahkudes liftiga üles sõita.
“Ei,” teatas kahekümne kahe kuune Flo ja potsatas istuli.
Niisugune käitumine oli ebamugav. Tavaolukorras nimetataks seda „halvaks”, kuid Flo ei käitunud halvasti, ta igatses lihtsalt sisseharjunud rutiini. Ta polnud paindlikkust ja oma soovide sõnastamist veel selgeks õppinud. Selle asemel et pisut aega võtta ja uurida, kust lapse “ei” pärines, otsustas kiirustav ja tüdinud abikaasa lapse sülle võtta ja trepist üles kanda, mis tütrele absoluutselt ei sobinud ning ta hakkas kisama. Koju jõudes olid mõlemad pahas tujus.
“Kui juhtunust kuulsin, vaatasin lapse suurtesse, ikka veel pisaratest tulvil silmadesse ja uurisin: “Sa ootasid, et saaksid lifti nuppu vajutada, kas pole?” Vastuseks tuli väike noogutus. “Ja issi ei teadnud, et just sellepärast ei tahtnud sa trepist minna, vaid liftiga sõita, või mis?” Vastuseks vangutati pisut pead,” meetab Perry.
See lugu õpetab: kui otsustad tavalistest harjumustest kõrvale kalduda, tasub last pikalt ette hoiatada, asjale loovalt läheneda ja natukene isegi harjutada.
