Mõtlemapanevad tsitaadid zen-budismi filmist „Vaikusesse kõnd“
Dokumentaalfilm “Vaikusesse kõnd” jälgib zen-budistlike munkade ja nunnade kogukonda, kes on pühendanud oma elu täieliku ärksuseni jõudmisele – ja seda vietnamlasest õpetaja Thích Nhất Hạnhi käe all. “Ärksameelsus aitab meil õppida oma elusid süvitsi elama. Nii me ei raiska enda elu,” ütleb filmis Thích Nhất Hạnh. “Minevikku enam ei ole ja tulevikku veel ei ole. On ainult käesolev hetk.”
Kolme aasta jooksul Prantsusmaal ja USA-s jäädvustatud meditatiivne linateos heidab pilgu vägagi eripärasesse maailma, kus kloostrielanikud oma tõelise mina ja eksistentsi sügava mõistmiseni jõuavad.
Hea lugeja, jagame teiega filmist mõtlemapanevaid tsitaate.
- Tean, mida tähendab vihaseks saada ja tean, mis on rõõm, kui Sind kiidetakse. Olen tihti pisarate või naeru piiril. Ent kõigi nende emotsioonide all peaks ju olema veel midagi? Kuidas ma saan seda puudutada? Kui midagi pole, miks olen siis nii kindel, et on?
- Kui saabub jäine talv, ei andesta see millelegi, mis on noor, õrn ja ebakindel. Tuleb üle saada nooruslikust ebakindlusest, et ellu jääda. Küpsus ja kindlameelsus on hädavajalikud. Vaadates julget ja kindlat viisi, kuidas puud end talveks ette valmistavad, aitab see mul hinnata saadud õppetunde.
- Kui aed on umbrohust puhas, on lilledel, valgustatuse sümbolil, võimalus edasi kasvada. Lillede saamiseks on vaja komposti. Ja ärkamiseks pead kannatama. Kannatused on kompost. Toit on äratus. Pead kannatustes valgustatust otsima. Seepärast ongi meil väljend: „Kannatamine on valgustatus“. Ja samuti: „Nirvaana leidmine on sünd ja surm“.
- Kuulake dharmat ülimas dimensioonis… Näen sügislehtede langemist. Nad täidavad kogu taeva. Näen sügisest kuud igal teerajal… kogu teerajal. Ent dharma pole ei täis ega tühi.
Algul näis see olevat mööduv pilv. Ent mitme tunni järel tundsin, et mu keha muutus suitsuks ja hõljus minema. Minust sai õrn pilveriba. Olin end alati tahkeks olemiks pidanud. Äkki nägin, et ma pole üldse tahke. Nägin, et olem, kelleks olin saanud, oli tegelikult väljamõeldis. Mõistsin, et mu tõeline olemus oli palju reaalsem – nii inetum kui ka ilusam, kui oleksin iial arvanud. - Sõbrad tahavad, et ilmuksid selles tuttavas vormis, mida nad tunnevad. Aga see on võimatu. Kuidas me saaksime elamist jätkata, kui oleksime muutumatud? Selleks, et elada, peame me iga hetk surema. Peame kaduma üha uuesti ja uuesti tormides, mis elu võimalikuks muudavad.
- Minust sai lahinguväli ja ma ei teadnud enne tormi möödumist, kas ma jään ellu. Mitte füüsilise elu mõttes, vaid minu sügavamas keskses olemuses. Kogesin erinevaid meeltesegadusi ja tundsin tohutut igatsust nende järele, keda ma armastan. Ehkki teadsin, et kui nad oleksid siin, peaksin nad ära ajama või ise minema jooksma.
- Väike tüdruk: „Mul oli koer ja see koer suri ära ja ma olin väga kurb. Ma ei tea, kuidas mitte kurb olla“.
Zen-budist: „See on väga raske küsimus. Oletame, et Sa vaatad taevasse… Vaatad taevasse ja näed ilusat pilve. Ja see pilv meeldib Sulle väga. Äkki pole pilve enam seal. Ja Sa mõtled, et pilv on surnud. Kus mu armastatud pilv nüüd on? Kui Sul on aega mõtiskleda ja vaadata, siis näed, et pilv pole surnud, ta pole kadunud. Pilv on muutunud vihmaks. Ja kui vaatad vihma, siis näed oma pilve. Ja kui jood mõttega teed, näed vihma oma tee sees ja oma pilve oma tee sees. Ja võid öelda: „Tere, minu pilv! Ma tean, et Sa pole surnud. Oled ikka veel elus, aga uues vormis.“ Nii et koeraga on samamoodi. Kui vaatad väga tähelepanelikult, siis näed koera tema uues vormis. - Kui torm lõpuks mööda läks, murenesid sisemise sureliku olemuse kihid. Nüüdseks mahajäetud lahinguväljal piilusid mõned päikesekiired horisondi tagant. Liiga nõrgad, et pakkuda sooja mu väsinud hingele. Olin täis haavu, ent kogesin siiski peaaegu erutavat üksiolekutunnet. Keegi ei tunne mind mu uues olekus ära. Keegi mu lähedastest ei tea, et see olen mina.
- On üks laul – „Olen kohale jõudnud. Olen kodus.“ See on harjutamise laul, sest mõtluse praktiseerimine tähendab, et jõuame alati kohale. Jõuame kohale siia ja nüüd. Oleme palju jooksnud, aga me pole kohale jõudnud. Otsime alati midagi, tahame midagi leida, igatseme millegi järele. Ja me pole seda leidnud. Ja nii jätkame jooksmist. Ja me ei tea, kui kaua või kui palju veel jooksma peame ja otsima seda, mida tahame leida. Võib-olla otsime mingeid õnne tingimusi, mida meil enda arvates pole. Jooksmisest ja otsimisest on saanud harjumus. Ja elu ja kõik elu imed on saadaval ainult käesolevas hetkes. Sest minevikku pole enam siin, tulevik ei ole veel siin. On ainult praegune hetk. Nii et mõtluse praktika aitab meil minna koju, mis on siin ja praegu, et saaksime õppida, kuidas elada oma elu sügavamalt. Niimoodi ei raiska me oma elu.
- Mäed ja jõed, Maa ja Päike – nad peituvad kõik teadvuse südames. Kui see arusaamine tekib, lahustuvad aeg ja ruum. Põhjus ja tagajärg, sünd ja surm – kõik kaovad. Ehkki asun 100 000 valgusaastat tähest eemal, suudan selle vahemaa hetkega läbida.
- Kui Sul on maja, auto ja kõik need asjad, siis muretsed nende pärast. Sa arvad, et saad õnnelikuks, kui saad endale kõik need asjad, aga kui nad on käes, pole Sa õnnelik. Olete sellest kuulnud? Usud, et oled õnnelik, kui midagi saad. Aga kui see on käes, siis Sa pole õnnelik.
- Teadsin varakult, et leida tõde pole sama, mis leida õnn. Sa üritad näha tõde. Ent kui kord oled seda näinud, ei saa Sa kannatusi vältida. Vastasel juhul pole Sa midagi näinud.
- Tol hetkel tundsin täielikku rahu. Ühtki kurba ega ärevat mõtet ei tulnud mulle pähe. Mineviku, oleviku, tuleviku ideed lahustusid. Ja ma seisin reaalsuse helendaval lävel, mis ületab aja, ruumi ja tegevuse. Ma tõusin üles ja istusin ülejäänud öö mediteerides. Kõik, mis jäi, oli sügaval asetsev rahu. Istusin nagu mägi ja naeratasin.
