VALI ENNAST I Viljar Koval: sa ei ole sinu mõtted, need on kõigest piiravad uskumused, mida enda kohta usud

Nädalavahetusel Vabalava ruumides toimunud ”Vali ennast” seminaril võttis lisaks naistele sõna ka kaks julget ja elunäinud meest, kellest üks oli Viljar Koval (esinejanimega William), kelle elus on olnud väga palju keerdkäike ja eluohtlikke hetki.

Oma kõne alustab Viljar pöördudes publikule poole ühe provotseeriva küsimusega ”Kes on väsinud püüdmast olla ideaalne?”. Esitades seda suisa kolm korda järjest ja saades iga korraga üha valjema meloodilise kaasahõike osaliseks.

”Kui me püüame olla ideaalsed, siis me anname endale ainukese võimaluse läbi kukkuda. Sellepärast, et ideaalset ei ole olemas. Ja teine probleem kaasneb veel sellega, kui me püüame olla ideaalsed, mis ei ole tegelikkuses võimalik, siis järelikult tänu sellele ei ole me ka tõesed ehk autentsed,” laob Viljar ühe sügava mõtte kohe lauale.

Kui me püüame olla ideaalsed, siis me anname endale ainukese võimaluse läbi kukkuda.

Viljar räägib publikule loo enda konarlikust ja mitmekülgsest minevikust, mille käigus õppis ta väga palju ning mida ta nüüd Eesti rahvaga jagada saab. Olles vaid kolmeteistkümne aastane, sai Viljar oma esimese olulise kogemuse, mis tulenes tema vanemate lahutusest.

Esimese õppetunnina õppis Viljar mõistma enda ema olukorda ja seda, mida ta ema pidi läbima elama üksinda jäänud naisterahvana.

Pärast emaga Tallinna kolimist, otsustas Viljar esimese bussiga tagasi Viljandisse sõita ning elada iseseisvalt oma sõprade juures, keldrites ja trepikodades, mis viis teda kõik selleni, et ta tundis pidevalt tühjust, kurbust ja viha. Selle kõige tulemusena võttis ta endale ohvri rolli, sest ta ei soovinud, ega osanud võtta elu ees vastutust.

Viljar tunnistab laval seistes, et selles vanuses ei planeerinud ta mitte ühtegi sekundit, minutit, tundi, ega ka päeva oma elus. Ta lihtsalt kulges ja reageeris elule vastavalt sellele, mida elu talle kogemusena ette söötis. Tema elus puudusid väljavaated.

”Põhikooli lõpetamine oli minu enda jaoks üks suur üllatus.” naljatleb Viljar, mille peale publik saalis kaasa naerab.

Ta sisimas soovis korda, distsipliini ja elukehtestamist iseendale ning talle tundus mingil hetkel, et kui pärast põhikooli sõjaväkke ei saa, siis pole elul enam mõtet. Tema soov sai üsna kiirelt purustatud ning sõjaväkke teda siiski ei võetud, sest Viljari karistusregister oli sõjaväega liitumise hetkeks liiga pikk. Oma kahekümnendaks eluaastaks oli teda politsei poolt juba üle 20 korra arreteeritud.

Viljari elu tegi suurema pöörde siis, kui ta kohtas enda lapse ema, kes süstis temasse uue elumõtte ja soovi tahta pingutada ning seda kõike tollal veel sündimata, unistustes elava tütre nimel. Suurest soovist jäigi tolle aegne tüdruksõber rasedaks, mille järel otsustas Viljar luua enda firma ja selle sama kiirelt kogenematusest ka võlgadele toetudes põhja lasta.

Olles endale eelnevalt lubanud, et ta ei sea enda, ega ka teiste inimeste elu mitte kunagi enam ohtu, viis hirm teda ikkagi raskele rajale. Ta sai kõik, mida soovis – pere, maja, autod ja isegi natukene võimu. Mingil hetkel lisandus tema ellu ka narkootikumid, mis aitasid lämmatada sees olevat tühjuse tunnet.

”Mitte need asjad, mida me elus kõik taga ajame, ei tee meid õnnelikuks. Vaid see, kelleks me muutume selle käigus, kui me neid asju taga ajame,” oli Viljari üks olulisemaid taipamisi pärast järgmist elu madalhetke.

Mitte need asjad, mida me elus kõik taga ajame, ei tee meid õnnelikuks. Vaid see, kelleks me muutume selle käigus, kui me neid asju taga ajame!

Ühel ilusal päeval, pärast seda kui Viljar oli kõik endale olulise kaotanud, kaasa arvatud oma pere, suri vana Viljar ja ärkas ellu uus Viljar. Teda hakkas järsku huvitavama teadus, spirituaalsus, psühholoogia, eneseareng, raamatud jne.

”Ma mõistsin, et mitte ainult keskkond ei mõjuta mind, vaid mina mõjutan ka enda ümber olevat keskkonda” tuli talle uus taipamine, mis temas väga palju muutis.

Selle muutuse käigus õppis ta armastama, andestama endale ja teistele. Mõistes, et mitte keegi ei ole ideaalne, õppis ta iseendaga paremini koos elama.

”Ärme võta elu liiga tõsiselt. See võib kõlada masendavalt, kuid mulle annab see meeletult palju motivatsiooni iga päev tegutsemiseks. Surm ei tohiks meid hirmutada, vaid peaks meile tekitama tänutunde, et oleme saanud seda inimkehas elamist kogeda.” ütleb lõpetuseks Viljar.

Ärme võta elu liiga tõsiselt.

Mugavustsoonist välja astumine on sõltuvust tekitav. Seeläbi saab võimatu võimalikuks.

”Ma ei ole mitte kunagi sellise publiku ees rääkinud. Kui minusugune trepikodades magav pätipoiss suutis  ennast muuta, suudad seda sina ka.” tunnistab Viljar alandlikult, millele järgneb meeletu aplodeerimine ja kaasaelamine saalis.