RAAMATUSOOVITUS I Eesti ajalugu läbi välismaalase pilgu ning lustakate memuaaride
Milline näeb meie rahva lugu välismaalasele, kes loeb ingliskeelset Eesti ajalugu? Inglismaa, USA ja Kanada ajalooraamatute riiulil seisab kõrvuti maailma suurriikide ajalooga uhkelt ka Eesti ajalugu käsitlev teos: „Estonia: a Modern History“ (2018), autoriks on inglane Neil Taylor. Nüüd on ka eestlastel võimalik tutvuda värskema välismaise vaatega meie ajaloole. Ja olge valmis, see pole kuiv poliitiline kronoloogia, sest…
See aus ajalooraamat sisaldab lisaks poliitilisele ajaloole värvikaid ja lustakaid episoode, nagu ühe suursaadiku meenutusi nudistide rannast ja presidendi presskonverentsi lennujaama räpase peldiku ees. Näiteks mainib ta ka teise ameeriklase käiku Eestisse, kelleks oli tol ajal vaid 22-aastane John Kennedy. Kuna ta oli sel ajal president, siis avaldatud memuaarides ei tulnud päris täpselt välja, millega ta siin tegeles, kuid spekuleeritakse, et see külaskäik ei piirdunud vaid akadeemiliste huvialadega.
John Kennedy kirjutas eestlaste kogukonnale: “Olles Eestit külastanud 1939. aastal, olen isiklikult teadlik Eesti rahva pühendumisest vabadusele.”
Raamatus toob ka välja meie presidendi, Kersti Kaljulaidi katkendi tulevikku heitvast kõnest, kui ta oli esmakordselt Riigikogu ees: “25 aastaga oleme loonud oma unistuste Eesti. Kuid homse jaoks sellest ei piisa. Nüüd peame looma oma laste ja lastelaste unistuste Eestit. Meie riik on teistest üsna erinev, ilmselgelt loomingulisem ja paindlikum. Näen mitmeid võimalusi edeneda, juba tehtule toetudes.”
Neil Taylor ütles: „Viimane Eesti ajalugu, mis Suurbritannias avaldati, pärineb John Hampden Jacksoni sulest. Selle esmatrükk ilmus 1941. aastal, teine trükk 1948. aastal. Ta kirjutas seal „vene okupatsioonist, mille lõppu ei oska keegi ennustada“, ning kirjeldas detailselt eestlaste tollast rasket olukorda. Jackson elas kuni aastani 1966, kuid rohkem ta Eestist ei kirjutanud, vahest ka seetõttu, et tema arust polnud midagi uut öelda, kuna Nõukogude süsteem üritas end seal üha otsusekindlamalt kehtestada. Kuni aastani 1960 puudus välismaalastel võimalus Eestisse reisida ning ka edaspidi lubati neid harva Tallinnast kaugemale.
Vaid 1,3 miljoni elanikuga Eesti on üks Euroopa väiksemaid riike – samas on siin üks maailmajao kõige kiiremini kasvavaid majandusi. Neil Taylor on kirjutanud esimese tõsiseltvõetava ingliskeelse ülevaate tillukese Balti riigi ajaloost, kaardistades Eesti pikka ja rasket teed praeguse külluseajani, milleni jõudmiseks tuli üle elada ligi tuhat aastat okupatsiooni taanlaste, rootslaste, sakslaste ja venelaste võimu all. I maailmasõja järel, tänu rahvuslikule ärkamisele ja Vene ja Saksa impeeriumide kokkuvarisemisele, tunnustati Eestit 1920. aastal viimaks iseseisva riigina. Omariiklus ei kestnud kaua – II maailmasõja ajal käis Eesti puna- ja natsivõimu vahel käest-kätte, kuni liideti viimaks Nõukogude Liiduga, mis tõi kaasa poole sajandi pikkuse okupatsiooni ja hädadest täidetud aja. Iseseisvumislootus ei kustunud aga kunagi ning 1991. aastal taastati Eesti Vabariik. Kui juba ameeriklasest kirjanik Marion Foster aastal 1938 otsis mõnd õnnelikku riiki, siis Eesti talle väheste seas pettumust ei valmistanud, sest ta avastas: “Leidsin siit eest kauni ja tundmatu maa. Siinseid inimesi pean ma väga arukateks. Mulle tundub, et nad on leidnud head vastused mõnedele probleemidele, mille kallal mu kaasmaalased Ameerikas pead murravad. Liigutakse jõukuse suunas.”