Avaleht Inspireeriv Loovuse areng on elukestev protsess: millised tegurid suurendavad loovust?
Loovuse areng on elukestev protsess: millised tegurid suurendavad loovust?

Loovuse areng on elukestev protsess: millised tegurid suurendavad loovust?

Psühholoog, õpetaja ja nõustaja Toivo Niiberg kirjutab oma raamatus „Ela ja küsi! 500 elulist küsimust,“ et võrreldes erinevaid algallikaid ja vastavaid uurimusi, võib välja tuua terve hulga olulisi loovust suurendavaid tegureid, mille järjestus ja tähtsus on kindlasti varieeruv erinevatele loovisikutele. „Samas annab toodav loetelu ülevaate potentsiaalidest, mida iga loovisik saab endas objektiivselt hinnata ja edasi arendada. Olevat ju loovuse areng elukestev protsess,“ sõnab ta.

Toivo Niiberg. Foto: KUMA Foto

Niiberg toob välja tähtsamad loovust suurendavad tegurid:

  • Fantaasia on tekkinud tänu tööle, sest tööprotsessis tekkis inimesel vajadus ette näha ja luua uuem ning parem tööriist. Vaata siis, kuidas laiskus elu edasi viib – tark on see, kes mõtleb, ja loll, kes rabab! Juba ürginimese lihtsamad tööoperatsioonid nõudsid ettekujutust valmistatavate esemete välimusest ja otstarbest. Nagu paljud teised psüühika nähtused, nii arenes ka fantaasia üha edasi. Fantaasia areng on ajalooliselt toimunud lahutamatus seoses inimese vajadustega. Kahjuks oleme aga hakanud ka loodust liigselt ümber tegema, unustades ära selle, et me ei ole selle maailmaruumi haldajad.
  • Egoism viib elu edasi ja johtub spontaansest sisemisest häälest. Inimese loovust halvab ühelt poolt minatus ja abitus, teisalt liigne minakesksus ehk hüperegoism – „mina ja maailm”, pärast mind tulgu või veeuputus. Egoism on oma mina reaalne tunnetus ja oskus elada korraga aastaid, mitte ühte päeva. See, kes saab iseendaga hästi läbi, saab seda ka teistega. Kes austab ennast, austab ka teiste loomet, teades selle tegelikku hinda. Tahtis ju kunagi stalinlik ideoloog Lõssenko panna jõed tagurpidi voolama ja kuulutas pärilikkuse teooria ehk geneetika pseudoteaduseks. Rahu tema põrmule! Kahjuks on aga lõssenkismi loosung pedagoogikas siiani kindlalt juurdunud − kõik on kasvatatav ja arendatav…
  • Spontaansus on oskus kuulata oma sisehäält ja seda praktiliselt teostada. Spontaanne on kõik see, mida võib iseloomustada sõnadega iseeneslik, isetekkiv; loomulikult, sundimatult esile tulev. Spontaansus ja loovus on eri kategooriad, ehkki strateegilises mõttes on nad omavahel seotud. Loovus ilma spontaansuseta on surnud, loovuse intensiivsus tõuseb ja langeb proportsionaalselt sellega, kui palju on sellesse rakendatud spontaansust. Spontaansus ilma loovuseta on seevastu sisutu ja viljatu. Niisiis on spontaansus ja loovus eri kategooria mõisted. Loovus kuulub ainelise kategooria hulka – see on mateeria kõrgeim vorm, samal ajal kui spontaansus kuulub katalüsaatorite hulka – see on kõrgemat laadi katalüsaator. Vahel ütleb mingi tunne, et just nii peaks tegema ja olema, et olla midagi erilist. Kõike ei saa ega tulegi võtta mõistuse ja õpitud teadmiste tasandil, aga on veel midagi, millele puudub vastus. Õpi tundma oma sisemist mina. Lapsed ja vanurid oskavad ning julgevad või siis usaldavad rohkem oma sisehäält, olles sageli loovamad kui liigse sisemise kontrolli raamidesse surutud keskealine – ei tea, mis teised minust ja minu tegemistest mõtlevad…
  • Inspiratsioon – see on inimvõimete ja -mõistuse tõus loomingulises protsessis, mida iseloomustab teadvuse selgus ning mis on seotud mõtete ja kujundite voolu ilmumisega, mõttelõnga kiire kulgemise ja produktiivsusega. Fantaasia, nagu inspiratsioongi, tekib visa pingelise töö käigus.
  • Originaalsus on isikupärane mõtteviis, uute ideede leidmine ja probleemidele ebatavalise lahenduse otsimine. Paljuski isiklik omadus, mille paneb paika eelkõige avatud kasvatus-arendussüsteem, mis ei suru peale liigseid malle. Liiga range lastetuba võib kergesti igasuguse uudishimu ja uuendamissoovi juba eos maha suruda, kuid mis täiskasvanuna marjaks ära kuluks.
  • Mõtlemise kiirus iseloomustab vajaliku informatsiooni taasleidmise ladusust mälust ja on paljus treenitav. Ühtlasi iseloomustab see näitaja paljuski ka inimese haritust ehk just seda, mis haridusest järele jääb. Pole ju nendest omandatud (sageli pähe tuubitud) teadmistest mingit kasu, mida aju avarustest vajadusel üles ei leita või praktiliselt ei rakendata.
  • Mõtlemise paindlikkus on osalt seotud temperamendi omadustega ja flegmaatikule raskemini omastatav, aga kindlasti harjutamisel ka omandatav. Mõtlemise paindlikkus eeldab olemasoleva info ümberpaigutamise, liigitamise, grupeerimise ja töötlemise oskust. Tulemuseks oleks nähtuste uute külgede ja seoste märkamine, vaatenurkade ja mõttesuuna muutmine.
  • Probleemitaju virgutab küsimisoskus, mis minul küll omal ajal algkoolis peaaegu nullistati. Küsimusi võis esitada küll tunni lõpus, aga millegipärast helises just siis kell vahetundi. Ja oh seda õnnetust, kui said võimaluse küsida ja õpetaja ei osanud vastata… Seega on see oskus paljuski arendatav või aheldatav.