Avaleht Hingele September 1994: kuidas Kaidi Karilaid Estonialt pääses
September 1994: kuidas Kaidi Karilaid Estonialt pääses

September 1994: kuidas Kaidi Karilaid Estonialt pääses

See oli ilus päev, kui äsja Rootsist naasnud Kaidi Karilaid 1992. aasta suvel esimest korda M/S Estonia pardale astus.

Igatsus Rootsi ja rootsi keele järele oli suur ja paljas mõte sellest, et ta nüüd sellel laeval seilama hakkab, pani Kaidi kõhu kõditama. Laev lõhnas veel remondivärvidest. Kaidi juhatati kohe infoleti äärde ja juba hakkasid tema silme ees ketrama kaadrid sellest, kuidas järgneva aja tulevikus toimetab ta meremehena seal reisijatega.

Sügisest läkski lahti! Esimene Eesti meeskonnaga laev, mis sõidab Tallinna ja Stockholmi vahel, alustas oma teed, Kaidi selle pardal, ikka kaks nädalat pardal ja kaks maal. Tõeline meremeheelu. Eluaegse meremehe ja merenaise tütrena oli ta suhteliselt harjunud tormide ja tuultega, sest eluaeg oli elatud mere ääres, vaatega merele. Isegi nime oli ta loonud endale vastavateemalise: Karilaid. Mhh. Huvitav küll.

1994. aasta kevadeks oli tal aga kahepaikseelust sõna otseses mõttes kopp ees. Ta hakkas otsima väljundeid, mis veel võiks võimalik olla. Kuna sel ajal oli tema jaoks kõige olulisemaks pere loomine, siis vastavalt sellele ta ka atra seadis. Ta otsustas: nüüd ma soovin saada lapse. Nagu õige ikka on. Kui mees olemas ja vanus ka juba 24, siis võiks ju… Teised ju ka muudkui küsisid, et millal siis.

Ullallaa: nagu ta küsis, nii kohe jaanipäeva paiku jäigi lapseootele. Kui palju oli neid kordi, kui Tallinnas laeva minnes oli süda nii paha, et sure või maha. Tol õhtul samuti. Kaidi vahetus kogunes tol õhtul tööpostile. 27. september 1994. 25 aastat tagasi.

KAIDI OTSUSTAS MITTE MINNA, kuna keha röökis, kisas, karjus tema peale. Kaidi veel mõtles: oh jeebus, alles ju oli eelmises vahetuses 25 m/s torm, kus laev niimoodi küljelt küljele käis, et ta sai öösel infoletis olla vaid pikali maas. Püsti seismisest ei tulnud midagi välja. Aknast vaadates olid lained viiekorruselise maja kõrgused. Vahepeal oli vaid taevas ja vahepeal vaid vesi. Üldse ei saanud sotti, kus ta lendab. Vahet pole, otsustas Kaidi. Kui lahti lasevad, et tööle ei läinud, las siis nii olla. Ta ei jaksa. Tuleb, mis tuleb.

28. SEPTEMBRI HOMMIK KELL 6. Kaidi magab. Heliseb telefon. Selline moodne klapiga telefon, nuppudega – neil oli moodne pere. Kaidi ise mõtleb: kes see hulluks on läinud, et nii vara kellab. Ema karjus telefonis: “ESTONIA UPPUS, KAIDI! Pane telekas käima, president Lennart peab kõnet!“ Mis jama sa ajad, mõtles Kaidi, see laev ei lähe põhja. Never. TA PANI TELEKA KÄIMA. Laev oli uppunud! Kogu Kaidi meeskonnaga, sõpradega… Ta vaatas aknast välja (nad elasid tookord Stroomi rannas vaatega merele): megalained, vihane tuul, hall. Esimesed küsimused – see ei saa olla. Kõht hakkas liikuma esimest korda. Külm higi ja kõik muu. Hääl kadus, kurbus, paanika…

28. märtsil 1995 sünnitas Kaidi poja. Poeg, kes “trampis jalgu vastu maad” tol õhtul ja keelas Kaidit, nõudis, et ema VALIKS ENNAST – kuula ennast, vali ennast, vali seda, mis kergem, vali oma elu -, on varsti 25-aastane noor vägev mees! JA KAIDI USALDAS ennast ja oma keha, isegi kui teda oleks töölt vallandatud.

Aitäh, Universum, Teadmine, usaldus, Maa, Keha, kõik see, mis ma olen. Kaidi on nii tänulik endale selle eest, et ta ei anna järele oma tõele ja laseb minna asjadel, mis PEAVAD minema, a la „PEAB tööle minema“. Mitte midagi ei pea, vaid kõik on valik. Ja kui ta valib, siis teda hoitakse. Ta on hoitud. „Mida kiiremini ma valin, seda rohkem imesid juhtub. Selle teadvustamiseni olen ma alles hiljuti jõudnud. Vaatan inimesi, kes püüavad meeleheitlikult kinni hoida ja korras hoida midagi, mille kohta nad on otsustanud, et peab ja on õige, ise sealjuures surres. Nii palju kannatust, enesehävitust, kinni hoidmist, draamat, haigusi, hirmu, ilmajäämisetunnet. Minu jaoks on alati olnud megasuur väljakutse sellega toime tulla, aru saamata, miks inimesed valivad kannatamise,“ räägib Kaidi.

SA EI PEA KANNATAMA. See kõik tuleneb sellest, ET SA HOIAD KINNI! Lase kõigel minna ja sa oled hoitud! Universum tahab sind hoida, kui sa lased, lubad ennast hoida! Kõik on vastupidine sellele, kui paistab, ja miski pole vastupidine sellele, kui paistab.

„Ma armastan sind ka siis, kui sa valid ennast hävitada ja vaikselt surra. Mis iganes sinu jaoks toimib. Lihtsalt tea, ET ALATI ON VEEL MIDAGI VÕIMALIK ja sa saad kõik, mida tahad, kui sa oled valmis kõik kaotama.“

Kommentaarid