RAAMATUSOOVITUS I Elu muutev hüpnoos: kuidas hoida motivatsiooni?
Autorid ja hüpnoterapeudid Siim Sildoja ja Maris Saare on pannud raamatu “Elu muutev hüpnoos” nippe ja harjutusi, mida kasutada ja mille abil tulemusi leida.
Jagame lugejatega raamatust infot, kuidas leida motivatsiooni ning seda ka püsivalt hoida.
Motivatsioon
“Kui tahta püsivalt hoida motivatsiooni, võib endale üles kirjutada, miks ma midagi teen ja panna selle lehe nähtavasse kohta. Näiteks nendel, kellel on probleeme ülesöömisega ja kes sooviksid näiteks pärast kuute enam mitte süüa või kui süüa, siis juurvilju või salatit, siis võiks nad näiteks panna külmkapi külge magnetitega suure sildi, miks nad üldse hakkasid kaalujälgijaks või miks nad soovivad saleneda,” soovitatakse raamatus “Elu muutev hüpnoos”. Kui tekib soov süüa ja oma uute põhimõtete vastu patustades minnakse külmkapist toitu võtma, siis kohe nähakse seda silti ja teadvustatakse endale uuesti, miks seda dieeti peetakse. Põhjused on sildi peal olemas ja saab uuesti läbi mõelda, kui kõrgel need minu prioriteetide seas on.
Kui tahta püsivalt hoida motivatsiooni, võib endale üles kirjutada, miks ma midagi teen ja panna selle lehe nähtavasse kohta.
“Kui salenemine on mu prioriteetide nimekirjas kõrgel kohal, näiteks kolme esimese seas, siis ma luban iseendale, et ma ei patusta enam – ja ma motiveerin ennast ja ka järgin oma lubadust,” selgitavad autorid, et see on nagu harjutamine – mistahes protsesside ja teekondade puhul me samuti harjutame, et pidevalt oma rajal püsida, sest ka püsivus tahab harjutamist saada. Tavaliselt tuleb inimestel, kes pole nooruses harjunud pingutama, ikkagi õppida seda hilisemas elus ning on vaja end rohkem motiveerida.
Mistahes protsesside ja teekondade puhul me harjutame, et pidevalt oma rajal püsida.
Motivatsiooni võib nimetada ka kireks. Kõigepealt tuleks endale teadvustada, mida sa teed kirega või mille vastu sa kirge tunned. Kui keegi ütleb, et tal pole kirge mitte millegi vastu, siis suure tõenäosusega see inimene valetab. Muidugi võib elus olla selliseid aegu, kus meil pole kirge mitte millegi vastu. Aga kui inimene juba pidevalt ja püsivalt tunneb, et temas pole mingit kirge, siis on ta alateadlikult otsustanud minna surmateele, enesehävituslikule teele ning sellisel inimesel pole enam selles elus pikalt midagi teha. See pole nüüd hirmutamiseks öeldud, vaid tegelikult tuleks sellises seisundis inimesel endale nüüd teadvustada, et kas ikkagi ehk on midagi, mille vastu ma kirge tunnen. Püüa leida üles, miks sa üldse hommikuti üles tõused – igal inimesel on tegelikult olemas midagi, mille pärast ta tahab hommikuti üles tõusta ja igal inimesel on mingid asjad, mis kirge tekitavad.
Püüa leida üles, miks sa üldse hommikuti üles tõused!
Hea harjutus!
Võid tõstatada enda sees näiteks mänguliselt küsimuse, et kui sa ei peaks raha pärast tööle minema, mida sa siis teeksid? Kujuta endale ette sellist muinasjutumaailma, et kui sa praegu oma toast välja astud, et siis oled sa täpselt sellises maailmas, nagu sa soovid olla. Milline see maailm oleks? Mis sul siis oleks olemas ja millest oleksid siis vaba? Millega tegeleksid? Ilmselt ei istuks sa diivanil ja ei vaataks telekat 4 nädalat järjest. Mängi korra sellist mängu, et sa oled võlur ja lood täpselt seda, mida sa tahad. Mis see on, mida sa oma maailmas tahaksid luua? Selle läbi näedki, mis sind tegelikult köidab. Mis sind tegelikult üles tõusma ajendab. Milline see sinu loodud maailm on – mis seal on ja mida täpselt sa seal teed? Millele oma aega kulutad? Mida sa naudid, mida sa sööd? Kuidas sa liigud?
Kõike seda, mida te oma ideaalmaailma loote, annab kas otsesel või ülekantud kujul olemasolevasse ellu tuua. VÕTA OMA PÄEVIK JA PANE TEKKINUD MÕTTED KIRJA.
“Motivatsioon ehk kirg luua endale selline maailm, kus rahul – see ongi see, mis paneb liigutama, ja sellist maailma on võimalik luua igaühel meist. Täpselt sellist maailma, nagu me tahame. Kui sa kunagi varem pole oma kirge otsinud, siis leia nüüd üles ning seesama kirg on ühtlasi ka su motivatsiooniks,” on kirjas raamatus “Elu muutev hüpnoos”.
Oma unistuste täitmise teel tulevad ette takistused, et me neist õpiksime. Kõigepealt me mõtleme endale välja unistuse, mida me tahame, ja kui hakkame seda ellu viima, siis tulevad takistused. Proovilepanekud on selleks, et me õpiksime unistuste poole püüdlemise käigus oma mugavustsoonist välja tulema ja midagi uut ja võib-olla ka hirmutavat enda jaoks tegema. Aga kõige sellise õppimine on meie jaoks vajalik. Olles kestvalt mugavustsoonis, me enamasti ei õpi. Mõnikord ollakse mugavustsoonis tugevalt kinni oma sisemise hirmu tõttu, mis ei lase ühtki sammu astuda – see sisemine hirm ongi see peamine takistus. See võib olla hirm läbikukkumise ees või mistahes muu hirm, ja see panebki endale otsima vabandusi ja põhjendusi, et miks mitte midagi teha ja miks mitte astuda oma mugavustsoonist välja.
“Siis tuleks sul mõelda ja otsustada, milline inimene sa olla tahad – kas selline, kes leiab vabandusi või selline, kes leiab lahendusi,” selgitavad autorid. “Sest alati on võimalus leida lahendusi, kui väga tahta. Alati juhtub see, mida me tahame – sest me ise loome oma elu. Takistused on loomulikud, kõigil on need – küsimus ongi selles, kas me tahame leida elus vabandusi või võimalusi.”
Takistused võivad tulla ka vanadest uskumustest – näiteks kui asjad on hakanud hästi minema, siis mõni jätab need pooleli, kuna äkki võib edasi minna halvasti. Tal on uskumus, et kui täna on hea päev, siis homne läheb metsapoole, aga see ei pruugi üldse niiviisi olla – võib täiesti vabalt olla ka nii, et täna on superpäev ja homne on veel parem päev.
