PUBLIKUMÄRK! Arne Lauri: mäletad, kui Eesti sai jälle vabaks, sinimustvalge tõmmati üles ja siis süda põksus?
Raadio Kuku saates „Publikumärk“ oli saatejuht Jüri Aarma vestluskaaslaseks muusik, koreograaf ja joogaõpetaja Arne Lauri, kes on tuntud ka krišnaiidi ehk Jumal Krishna järgijana. Kahe mehe jutuajamises vaetakse religioonikogemusi, krišnaismi sobitumist Eesti vaimumaastikule, saatekülalise seotust Lõuna-Eesti murdekeelega ja vesteldakse elust üldse.
Jüri Aarma: Arne Lauri – sinu puhul võib vist nimetada päris mitut ala või on need inglid, kes sind on elus aidanud. Olen sind näinud mitmetes positsioonides – näiteks oranžis riietuses tänaval naeratamas, käes mingisugune muusikariist ja seal sa siis aeg-ajalt kulged. Siis olen ma näinud sind tantsimas, lausa võistlustel, ja olen veel näinud sind söömas ainult taimetoitu. Kas kõik vastab tõele?
Arne Lauri: Jah, kõik vastab tõele!
Mida sa praegu teed? Olgu Krishna Sulle abiks!
Aitäh Sulle! Sind ka õnnistagu meie Püha Looja!
Kas sa tegeledki kogu aeg sellesamaga, millega sa juba aastakümneid juba oled tegelenud?
Jah, erinevates värvides, kuna olen kuidagi loominguinimesena siia ilma tulnud. Ja neid värve on praegu hästi palju. Neid võimalusi ja projekte, mis on kantud joogast, tervest eluviisist, muusikast või tantsulisest liikumisest – neid on päris palju. Ma olen hästi avatud inimene ja kui neid tegevusi niimoodi ette lugeda, siis tuleb neid päris rodu. Aga üks asi, mille ma küll välja tooks, on see, et kadund poeg tuli tagasi kaugelt Indiamaalt. Olen üle 27 aasta praktiseerinud bhakti joogat ja õpetan ka hatha joogat.
Oota, kes see kadund poeg on?
Ma ise tunnen, nagu ma oleksin kadunud poeg. Tunnen, et olen jälle tagasi sellises olukorras, kus teadvus tõuseb – mäletad, kui Eesti sai jälle vabaks, sinimustvalge tõmmati üles ja siis süda põksus. Praegu on selleks loodusekesksus ja maausulisus. Inimeste lootus on tagasi, samamoodi on ka new age ja jooga tulnud massidesse.
Sa näed asju positiivsetes ja optimistlikes värvides?
Väga! See isegi ületab kõik mu ootused. Üle 20 aasta tagasi küsisin tänaval inimeste käest, kas nad usuvad reinkarnatsiooni, sellesse, et on erinevaid energiad – väga vähesed rääkisid või üldse reageerisid sellele. Praegu see on täiesti tavaline. Ma käin erinevatel üritustel ja vaatan, et seal ei ole kõik ainult… ega hipid, kes kanepit tõmbavad. Sellistel spirituaalsetel sündmustel ja rituaalidel osalevad väga tuntud tegijad ja näod.
Ütle, kallis Krishna-usuline, paar oma jumaluse postulaati, mida rikkuda ei saa ning kas ja kui palju nad lubavad sul lustida, laulda eesti keeles, võtta osa laulukonkursidest jne? Mis on peamine Krishna usus?
Peamine on armastus.
Seda ma olen kuulnud ka teistes religioonides, muuseas ka islamis. Ja ka ristiusus.
See on meil kõigil nii sees, et seal ei olegi vahet, kas religioon või ateismus – mis iganes. See armastuse aspekt on ju samamoodi nagu suhkru omadus on magus olla. Me tahame armastada ja olla armastatud. See on meie loomulik omadus. Kui sa vaatad neid värve, lõhnu, maitseid, sümboleid, postulaate ja pühakirju, siis seal on küll mitmekesisus – nagu elus on mitmekesisus meie enda seeski.
Jeesus oma usuga hakkas tulema – no tõsi küll, kohati ka tulemõõgaga – üsna kaugelt Lõunamaalt. Hinduism ja Hindustani poolsaar jäävad Jeruusalemmast oluliselt kaugemale, aga ta jõudis siia kas siis juba liiga hilja ja Luther oli siin juba puhta töö teinud, või milles on asi, et Krishna on pisut eripärane? Alates kasvõi oma riietusest, kui te tänaval protsessiooni läbi viite, ja kõigest muust. Eestlaste jaoks on ta kuidagi midagi väga eriskummalist?
Jah, võib-olla oli see kummaline mingi 25 aastat tagasi. Praegu, kui sa vaatad, siis joogavärk ei ole kummaline, kõik need sümbolid, Om’id ja kõik see tervislik toitumine – see kõik on tegelikult tulnud sealt. Aga see on alati olnud ka rahvas – ühendus loodusega, energeetilised sisemised väljad personaalse, impersonaalse loodusliku aspektiga – see kõik on meie sees. Ja mina – võibolla on sinul ka nii, et kui sa oled kauem tegelenud elu üle mõtlemisega, siis kaovad need jooned ära. Inimesed vahel ütlevad – India, ja siis mõtled, et ahjaa, India on ka – sa hakkad elus ühiseid näitajaid nägema. Miks ma ütlesin „kadunud poeg“ – sest ma tahan sellest rääkida, et kui ma olen siin, Eestis, siis praegu on mul just sellised tuuled, et ma üritan seda rakendada iseendas ja kohaliku olustikuga, vastavalt tingimustele ja vastavalt sellele vibratsioonile, mida ma tunnen. Mul on praegu just selline projekt, mis ei ole otseselt ja väliselt seotud India värvide, lõhnade ja filosoofiaga, kuid samas väga otseselt seotud minu selle elu juurtega. Vanaema-vanaisa, Lõuna-Eesti, Hää Om, lõuna-eesti keel, mida räägib võib-olla paarkümmend tuhat inimest ja selles keeles teen ma muusikalist projekti, kus ma otseselt ei afišeeri Indiat või seda eksootikat. See on puhas Eesti värk ja ma tunnen, et see puudutab mind.
Ei mingeid Krishna sugemeid selles Lõuna-Eesti projektis pole?
Just nimelt! Sa justkui kõrvaga ei kuule ja silmaga ei näe seda, aga see olen ikka mina, ma tegelen asjadega edasi ja need on kõik need ühised ja samad näitajad. Minu tunne, minu armastus teiste elusolendite vastu, empaatia, tänutunne, kaastunne, headus – kõik need ilusad lihtsad inimlikud omadused.
Millal projekt valmis saab või on ta juba valmis?
Ta on juba valmis. Meedia tasemel tuleme nüüd kohe välja uue plaadi ja videotega, raadiotes.
Kas ka nende samade performance’itega?
Jaa, ikka esinemistega. See uhke ilus vana eesti keel ja muuseas – seda keelt räägiti tuhat aastat kauem, kui seda ilusat eesti keelt, mida me sinuga räägime. See on hästi huvitav. Tänusõnad Võru Keele Instituudi direktorile Rainer Kuubale, kes on mind selles tõlkes aidanud, sest ma ise seda keelt enam nii ei räägi. Sugulased räägivad, aga mina olen ära unustanud, lapsepõlves rääkisin. Mina valdan natuke seda võru keelt, aga setu keelega on vahe sees, kõike ma läbi ei hammusta. Oma emaga küll räägin, et ema, palun räägi mulle selles vanas võru keeles, ma tahaks selle kõnekeele ka jälle tagasi saada. See on mu unistus. Kummardus ja tänu just esivanematele, et mul on sellest ilus lapsepõlvemälestus.
Kui palju on Eestis krišnaiide ?
Eks ikka paarisaja ringis tuleb kindlasti, 200-300. Aga sellist statistikat tegelikult ei peeta ja mult küsitaksegi pidevalt, et palju meid on. Paljud inimesed praktiseerivad osa sellest või on etapp, kus – nagu mina olin 3 aastat mungakloostris – siis oli selline aktiivsem aeg. Nüüd ma olen selline freelancer, aga praktiseerin isiklikult ikka edasi. Võib-olla ei ole lihtsalt administratsioonis või koguduses enam nii aktiivne.
Armastus on Teil lubatud. Mis Teil keelatud on? Alkohol? Liha?
Mitte midagi ei ole keelatud. See „keelatud“ sõna – see ei toimi, see ei ole soovitatud. Ega siis õige emme-issi ka ei ütle lapsele “Ma ei luba!” Siin on väike poliitiline mäng ja seda ka iseenda suhtes. Kui sa oled täiskasvanud inimene, siis sa ei saa endale keelata. See sõna ei toimi ja selline keelamine samuti. Pigem toimib hea eeskuju, hea sõna ja praktika, kus sina tead sellist head magustoitu, ja mina tean paremat. Ja kui sa jääd oma magustoidu juurde, siis ma ei hakka sinuga üldse kaklema. Ma ütlen “Muidugi see on hea magustoit!“ Aga kui sa viitsid maitsta minu magustoitu, siis kui sa peaksid arvama, et minu magustoit on parem, siis sa võib-olla oma magustoitu enam nii tihti ei söö. Nii on tihti ka vaimse praktikaga. Võib-olla ei söö sa enam rasket liha nii palju ja tunned, et vau, energiat on rohkem. Sul ei ole vaja enam mingeid tõestusi, sa lihtsalt tunned ennast paremini ja niimoodi see protsess käib.
Olen Sind näinud tänaval rahumeelselt laulmas oma rahvaga laulmas „Hare Krishna“ – mis see õieti tähendab?
Sanskriti keel on tegelikult võimas keel. Krishna on tegelikult see, kes köidab sind, algne ilu, algse ilu allikas. Heal lapsel mitu nime. Seda loojat ja tema omadusi kirjeldavadki erinevad rahvad erinevalt, see on kõike köitev sisemine energia. Tarapita on tegelikult puhtas sanskriti keeles. Vanade eestlaste pealjumal tähendab: tara – vabasta, pita – isa. See on hästi huvitav – kui sa lähed niimoodi juurte juurde, siis kõikides kultuurides on neid põimumisi palju. Kõik seletavad alati oma aspektist. Igaüks kiidab oma kurke.
Kiitmine vist ei ole eriti…?
Entusiastlik hurraa on alati hea.
Aga propaganda – jah, küll vastik sõna – aga kuidas sellega on?
Kui sa vaatad praeguses ühiskonnas, siis propaganda on kõikidel tasemetel – kõik propageerivad midagi, igaüks propageerib tegelikult oma maailmavaadet või oma ellusuhtumist. Kui paned mikrofoni kellegi ette, siis inimene räägib tõsise näoga “Mina arvan, et on nii!” Sest tal on vaja kuidagi elada. See on hästi inimlik. Kõik usuvad hetkel oma elufilosoofiat, aga võib-olla vaatad kümme aasta pärast tagasi ja naerad ise oma praeguse vaatevinkli üle. Me kõik areneme. Kõik on liikuv, staatikat ei ole.
Eesti territooriumil, vastavalt meie kliimale, ei ole sellist klimaatilist religiooni, kuigi luteri usk või katoliiklus juurdus siia enne kui buda, islam või siis Krishna usk. Ei ole ebamugav siin, nii külmal maal selle suhteliselt õhukese hõlstiga kogu aeg olla?
Seal on ikka pikad Joosepid all, kui minnakse sellise külma ilmaga. Peab ikka praktiline olema. Väline atribuutika võib ju meid elus aidata – kammime juuksed ära ja paneme puhta särgi selga, aga see kõik on teisejärguline. Elus on tähtis ikka sisu ja meie kaldume jutuajamises religiooniga võib-olla natuke sinna, kuidas religioon on poliitiliselt või kaubanduslikult ära kasutatud. See on asja teine pool. Aga kui me üritame olla nagu mesimummid, mitte kärbsekesed, siis me otsime ja igalt poolt võtame parima. Ükskõik, mis kultuurist sa kõvad tegijad võtad, siis saad sa ainult nektarit. Oleme mesimummid!
