1. Avaleht
  2. GoodNews TV
  3. LUGEMISNURGA VIDEO I „Tõde ja õigus“ I osa käsitleb inimese suhet maa, jumala, ühiskonna ja iseendaga
LUGEMISNURGA VIDEO I „Tõde ja õigus“ I osa käsitleb inimese suhet maa, jumala, ühiskonna ja iseendaga

LUGEMISNURGA VIDEO I „Tõde ja õigus“ I osa käsitleb inimese suhet maa, jumala, ühiskonna ja iseendaga

Katkendi A. H. Tammsaare viieosalise romaanisarja “Tõde ja õigus” I osast luges Viru Keskuse Rahva Raamatus ette Tartu ülikooli arstiteaduskonnas arst-stomatoloogia erialal õppinud ning ennast nii kodu- kui välislektorite läbiviidud konverentsidel ja loengutel täiendanud hambaarst dr Maie Matšenas.

„Tõde ja õigus“ I osa kujutab Eesti ühiskonna arengut 19. sajandi II poolest kuni 20. sajandi alguseni. Tammsaare käsitleb inimese suhet maa, jumala, ühiskonna ja iseendaga.

Lootusrikas ja ausast tööst lugupidav Andres tuleb koos noore abikaasa Krõõdaga laenuga ostetud soisele talukohale uut elu rajama. Vargamäe Mäe talust peab peremehe nägemuse järgi saama koht, mis kasvava pere ja järeltulijate eest hoolitseb. Algab elukestev võitlus looduse ja saatuse vingerpussidega, millele lisanduvad veel mõõduvõtmised kiusliku naabrimehe, Oru Pearuga.

Katkend raamatust “Tõde ja õigus” I osa

Aga Vargamäel töö aina kasvab. Krõõdal oli kolm last kaelas, neljas juba tappis ta. Maril on neid seitse karjatada ja kasida. Ainuke õnn, et kahest vanemast hakkab juba abi saama, lühendavad emal nii mõnegi jalatäie.

Õhtuti tunneb Mari mõnikord, et luud-liikmed polekski nagu tema luud-liikmed. Ainult hommikul peab nad tahes või tahtmata omaks tunnistama, nad asemelt kokku korjama ja uuesti ikkesse panema – käima aida ja lauda, keldri ja kaevu, kartuli- ja kapsaaia vahet.

Foto: GoodNews, Evelin Kruus

Töö on kasvanud ka Andresel, kuigi ligi kümneaastane rähklemine jõudu pole kasvatanud, ennem kahandanud. Peremehe piht oleks nagu pisut juba vimma tõmbunud. Kui Krõõt hauast võiks tõusta ja vaadata, siis ütleks ta vististi, et Vargamäele tulles Andresel niisugust pihta ei olnud.

On kasvanud suude hulk nii toas kui ka laudas, nõudes aina pea- ja kõhuvarju. Pole muud, kui roogi uut põldu ja puhasta rägust uut niitu, muidu pole varsti ei toas ega laudas enam midagi suhu ega silma pista. Andres teebki nii ühte kui teist, on seda teinud kogu aja Vargamäel.

Alguses tegi ta seda nagu mingisuguse eesmärgiga või unistuse teostuseks, nüüd teeb ta seda juba nagu mõnd harjumust või paratamatut tarvidust – ta ei või teisiti. Ta on sattunud nagu mingisugusesse nõiakeerdu ja siin tallab ta ringi nagu orav rattal puuris.

Kasvab põllu- ja heinasaak, peab loomi juurde muretsema, muretseb ta aga neid juurde, siis tekib varsti vajadus suurema saagi järele, olgu põllul või heinamaal. Nõnda vahetpidamata ja lõpmata. Kasvata kõik kas või kümne- ja sajakordseks, ikka keerled endises nõiaringis. Niipea kui puudutad käega maamulda, avanevad arvamatud võimalused, ainult tööd, tööd – muidu ei sünni midagi.

Andres ei suuda kõike teha, mis Vargamäe temalt loomulikult nõuab, seda mõistab ta ligi kümneaastase rähklemise järel. Vaevalt suudaks seda noor Andreski, kui ta astuks vana Andrese jälgedesse. Ühte tahaks ta ometi: muuta sood loomakandvaks. Tänini pole ta veel sinnamaalegi saanud, sest ikka alles ronivad lehmad tümas ja kisuvad oma jalgu mudast, nagu hoiaks mõni soovaim neil kümne küünega sõrgadest kinni.

Andres usub alles oma jõudu ja tulevikku, sest elatakse suurel majandusliku tõusu ajajärgul. Põllusaaduste hinnad kerkivad ja nõudmine nende järele kasvab. Viinavabrikud nõuavad aasta-aastalt ikka suurema hooga kartuleid ja need kasvavad head. Mehed, kes ei karda kartulikasvatamisega oma põldusid liiga kurnata, saavad oma kohtadest nii palju raha, et kaotavad ise aru ja ajavad selle ka teistel segi.

Andres on tänini kartuliga ettevaatlik olnud. Tema arvab, et kartul aina võtab põllult, aga ei anna midagi tagasi. Aga pikkamisi saab üldine rahahimu ka temast võitu.

„Kui katsuks õige mõne aasta kartulitega,“ ütleb ta Marile, „saaks hulga raha, maksaks mõisavõla kinni, siis alles oleks omas talus pärismees.“

Aga need, kel taskud olid krabisevat paberit pungil täis, unustasid sagedasti kohavõlad ja elasid nagu mingisuguses muinasilmas. Raha pidi ju igavesti voolama, sest ikka ajas mõisnik viina ja ikka pidi põld niisama hästi kartuleid kasvatama, pole muud, kui vea viinakeldrisse ja võta ülalt häärberist raha.

Meestel oleksid äkki nagu tiivad külge kasvanud, ei saanud ega saanud kuidagi kodus püsida ja tööd teha või tööväsimusest puhata. Sõideti mööda laatu ümber, sest need olid ainukesed suured pidupäevad. Vedeleti päevade ja nädalate kaupa mööda kõrtse, sest need olid ainukesed lõbupaigad. Löödi raha peale kaarte, ärbeldi rahaga.

Pühapäeviti seisis kiriku juures kõrtsiesine hilja ööni hobuseid täis. Mõnel oli heinavõrk ees, mõni könutas niisama, närides ajaviiteks lasilapuud. Aga peaaegu igal vankril kössitas eideke, olgu noor või vana, ja ootas meest, kes ajas kõrtsis ühiskondlikke asju: lällas leti ääres või seisis keset põrandat, viinaklaas käes.

Kogu kõrts kõmas üldisest vaidlemisest, ärplemisest ja lõõpimisest. Suitsu tõttu, mis oli kibe ja vänge nagu viingi klaasis, ei küündinud silm ühest toa otsast teise. Talvel külmaga katsusid ka eided kõrtsi pugeda, aga nii mõnegi rinnad ei pidanud meeste piibusuitsule kuigi kaua vastu: eided hakkasid läkastama ja vesiste silmadega ruttasid nad õue tagasi.

Kõige suuremad pidupäevad kõrtsis olid kevadtalvel, kui mõisast kartulite eest raha kätte saadi. Hoidku jumal siis mõnd sulasmeest, saunataati või vaest peremeest kõrtsileti ääres mõne rikkaga kõrvu sattumast!

„Mis sa ka reagid, sul põle ju raha,“ öeldi talle silmapilk, ja varsti tõmmati rahapung taskust ning virutati letile.

Oru Pearugi oli üks neist, kes palju kartuleid maha tegi ja mõisast palju raha sai. Parajate semlakkidega* kokku juhtudes sõitis ta vahel päevade kaupa mööda ümberkaudseid kõrtse ümber, jõi, ärples ja riidles, kui vastasest muidu võitu ei saanud. Tema suurus ja mõju aina kasvas ja tema kuulus pisut nagu kõrgemasse ringkondagi. Andres ei olnud tema kõrval seltskondlikult midagi, sest tema käis harva kõrtsis ja joomisega ei teinud ta suurt tegemist. See aga oli paratamatu vaesuse märk, sest iga mees pidi jooma, kui tal jätkus selleks raha.

Kui nad Andresega kõrtsileti ees kokku sattusid, läks nende vahel kohe vastastikune nöökimine ja vedamine lahti. Sõnakad mehed olid nad mõlemad ja sellepärast saadi neist palju nalja. Et Pearu kurss viimasel ajal sedavõrd oli tõusnud, siis hakkas ta Andresega samuti rääkima, nagu ta seda oli teinud nende naabruse algul.

„Tahad, ma maksan su, sandi, kinni, mine Vargamäelt ära,“ ütles Pearu kord Andresele.

„On sul siis nii kole palju raha?“ küsis Andres.

„Ikka rohkem kui sinul, könnil,“ vastas Pearu uhkelt. „Tule, paneme välja, kui mees oled.“

„Sinusuguse mehega ei maksa mul hakatagi,“ lõõpis Andres vastu.

„Sina, könn!“ hüüdis Pearu põlglikult. „Või minuga ei maksa hakatagi? Tule lagedale! Tule jaanipäisele jääle! Sa arvad, et kui sul rammu rohkem, et siis ka raha.“

GALERII: GOODNEWS / EVELIN KRUUS

KES ON DR MAIE MATŠENAS?

Dr Maie Matšenas. Foto: GoodNews, Evelin Kruus

Dr Maie Matšenas on õppinud Tartu ülikooli arstiteaduskonnas arst-stomatoloogia erialal ja täiendanud end nii kodu- kui välislektorite läbiviidud konverentsidel ja loengutel. Ta omab Eesti Hambaarstide liidu poolt väljastatud pädevuse sertifikaati, kuulub Eesti Hambaarstide liitu ja on erapraksisega tegelnud 1993. aastast.

Head Uudised GoodNews