LAHUTUSETA SUHE I Kas sinu suhe on panustav?

Vaevalt et keegi meist meelega õnnetusse suhtesse astub. Kuidas siis ikkagi juhtub nii, et ühel hetkel on pettumust rõõmust sootuks rohkem? Liigagi tihti lahutame end iseendast – selleks, et lähisuhe luua või kellegi teise eest hoolitseda. „Ma armastan sind nii väga, et olen valmis loobuma minu jaoks hinnalisest asjast sinuga koos olemise nimel.“ See on vaid üks näide, kuid tõtt-öelda kulutab enamik inimesi iseendast osade lahutamisele palju aega. Kui sageli on iseendast lahutamine pikas perspektiivis tegelikult end ära tasunud?

Lahutuseta suhe on selline, kus sa ei pea iseendast lahutama ühtegi osa selleks, et kellegi teisega suhtes olla. See on olukord, kus kõik inimesed ja asjad, kelle või millega sul on suhe, võivad suhte tulemusena muutuda millekski enamaks. Praegusel keerulisel ajal oleme rohkem kui kunagi varem sunnitud mõtestama oma elu uuesti, veetma varasemast rohkem aega oma perega ja nägema tõde. Tõde ka selle kohta, kas meie suhe on selline nagu oleme arvanud või nagu oleme soovinud.

Lahutuseta suhe on selline, kus sa ei pea iseendast lahutama ühtegi osa selleks, et kellegi teisega suhtes olla.

Gary M. Douglase ja Dr. Dain Heeri raamat „Lahutuseta suhted“ sisaldab abivahendeid, harjutusi ja protsesse, mida võid kasutada lahutuseta suhete loomiseks, selgitamaks, mida oma suhetelt soovid ja teadvustamaks ka, millal on aeg suhtest lahkuda.

Küsi endalt, mida sa tegelikult soovid

Sageli me isegi ei küsi endalt, mida tegelikult saada sooviksime. Igaüks kulutab ju oma elu. Mida sa endale valida tahaksid? Meie reaalsuses on vaatenurk selline, et tuleb leida ideaalne suhe, saada lapsed, võtta koer, osta hooviga maja ning seejärel elada õnnelikult päevade lõpuni. Kas pead end luuseriks, kui sul suhet ei ole?

Igaüks kulutab ju oma elu.

Kas oled meelsamini õnnetus suhtes kui üksinda?

Kas pole huvitav, et niimoodi me oma elu korraldamegi? Me astume eemale suhtest, mis muudab meid õnnetuks ja saame seeläbi õnnelikuks. Siis aga asume otsima uut suhet, et end taas õnnetuks muuta. Üheksakümmend viis protsenti inimestest oleks meelsamini õnnetus suhtes kui üksinda. Miks tahad sa astuda õnnetusse suhtesse? Sest sa ei taha olla luuser. Sa ei taha eksida.

Üheksakümmend viis protsenti inimestest oleks meelsamini õnnetus suhtes kui üksinda.

Kas tõestad endale pidevalt, et oled teinud õige valiku?

Kas tunned, et pead endale ja teistele pidevalt tõestama, et kõik see, mida õigeks pead, on ka päriselt õige, ning see, mida valeks pead, on ka päriselt vale? Kas oled abiellunud või suhtesse astunud kellegagi ja seejärel üritanud selle inimese valimist enda silmis õigeks muuta? Mitu aastat sa selle õigsuse jahtimisele kulutasid või kavatsed kulutada? Kui kauaks sa selle inimesega kokku jäid või kavatsed jääda, tõestamaks endale, et sa pole teinud valet otsust? On see vast sinust tark, mis? Enamik inimesi kulutab kogu elu tõestamisele, et kõik nende valikud olid õiged. Kas see annab sulle mingi vabaduse? Ei.

Enamik inimesi kulutab kogu elu tõestamisele, et kõik nende valikud olid õiged.

Laste nimel kokku jäämine

On lausa hämmastav, kui paljud inimesed saavad pärast abiellumist lapse vaid selleks, et abielu koos hoida, uskudes, et laps teeb nende suhte kuidagi paremaks. Ja siis saavad nad teise lapse, et esimesele seltsi pakkuda, otsekui lapsed oleksid lihtsalt väikesed rõõmurullid, kes ei lisa suhtele mingit stressi. Ja kakskümmend aastat hiljem küsivad vanemad: „Mis küll mu eluga juhtus?“ Tegelikult on nii, et lapsed ei vii oma vanemaid kokku selleks, et konkreetselt neile sündida; nad viivad oma vanemad kokku vaid geneetilise materjali saamiseks. Mida tähendab õigupoolest laste ees „vastutamine“. Esiteks eeldad sa, et sul on vastutus oma lapsi kasvatada? Oled sa selles ikka kindel? Või on sulle seda lihtsalt öeldud? Kui palju on su lapsed sulle õpetanud? Ehk oleme asjast valesti aru saanud. Kas sina vastutad nende kasvatamise eest – või vastutavad nemad sinu kasvamise eest? Kes tegelikult keda juhib?

Raamatu „Lahutuseta suhted“ autor räägib raamatus loo sellest, kuidas ta kord aitas üht meest, kelle poeg oli surnud üheksa aasta vanuselt. See poiss oli puudega. Enne oma surma ei suutnud ta kõndida ega rääkida, aga poisi isa tunnistas siiski, et tema poeg oli talle elu kohta õpetanud kõik, mida mees nüüd teab. Mis siis, kui ka puudega laste vanemad ei peaks end oma laste eest vastutavaks? Mis siis, kui puudega lapsed on siia maailma tulnud selleks, et meid õpetada ja anda meile teadlikkust nende asjade kohta, mille suhtes me ise püüame teadlikkust vältida? Ja kui see neil õnnestub, otsustavad nad lahkuda, sest ei pea enam siin ilmas viibima. On uskumatu, et leidub hingesid, kes meie heaks midagi sellist teevad; see on tõeline kink ja ime.

Kui palju on su lapsed sulle õpetanud? Ehk oleme asjast valesti aru saanud. Kas sina vastutad nende kasvatamise eest – või vastutavad nemad sinu kasvamise eest? Kes tegelikult keda juhib?

Süütunne lahkumise pärast

Enamik inimesi ei jäta oma partnerit maha; nad teevad nii, et hoopis partner neid maha jätaks. See on inimestele omane teguviis. Kas tunned end süüdi, sest sul on pärast suhtest lahkumist hea enesetunne? Kas sa tunned end päriselt süüdi – või püüad lihtsalt tõestada, et hoolid sügavamalt? Inimesed kipuvad sedasi tegema. Nad mõtlevad: „Ma hoolin sinust ja tunnen end süüdi su mahajätmise pärast, olgugi et mul ei olnud tegelikult meie omavahelises suhtes lõbus. Ma ei taha sulle mõista anda, et mu elu on ilma sinuta palju parem, sest see teadmine hävitaks su.“

Seega küsi endalt, mitmeks aastaks pärast suhte tegelikku lõppu tahad sa selle inimesega ikkagi kokku jääda? Kaheks? Viieks? Kümneks? Kahekümne viieks?

Suhtes olemine on valik

Suhtes olemine pole olemuselt õige ega vale; see on valik. Inimesel peaks alati olema valikuvabadus. Suhte eesmärk peaks olema mõlema osapoole väljavaadete ja sissetulekute parandamine. Ent võime tahta midagi enamat kui lihtsalt häid väljavaateid elule – saavutada tõelist edu! Suhte eesmärgiks võiks olla edu ja küllus, mitte ainult kokku kolimine ja koos elamine. Eesmärgiks võiks olla leida keegi, kes aitaks sul võimalikult palju areneda ning kellel sina saaksid omakorda aidata võimalikult palju areneda.

Suhe kui panus

Panustamine ei ole ühepoolne tegevus. Panus ei tähenda vaid seda, kui teise heaks midagi teed; tähtis on ka see panus, mida lubad teistel enda heaks teha. Panustamine ei tähenda seda, et võtad vastu kõik, mida teised sulle annavad; see tähendab, et oleksid valmis nägema teiste valmidust panustama sinu ellu ja seda seda paremaks muutma – kui vaid oleksid valmis nende panust vastu võtma.

Panustame tähendab valmidust kellegagi koos olla ja teda tervikuna vastu võtta, ilma et temalt midagi vajaksid. Panustav inimene on keegi, kes panustab su ellu omal valikul, mitte kohusetundest.

Kui suhtes on vastastikune panustamine, võite mõlemad teha koostööd ja saavutada eesmärke lühikese ajaga. Kumbki teab oma tugevaid külgi, on valmis partnerilt kõike küsima ega nõua mingit tänu või tunnustust. Pahatihti juhtub aga nii, et kui sa kellegagi suhtesse astud, siis püüad sa tõestada, et ei vaja seda inimest. Püüad teha selliseid asju, mida päris hästi ei oska, või palud temal enda heaks asju teha. Tema aga hakkab pahaks panema seda, et palud tal alati teha neid asju, mida sulle teha ei meeldi. See ei ole mingi panustamine.

Panustav inimene on keegi, kes panustab su ellu omal valikul, mitte kohusetundest.

Kordame ja küsime siis uuesti üle: panustamine tähendab valmidust kellegagi koos olla ja teda tervikuna vastu võtta, ilma et temalt midagi vajaksid. Panustamine ei tähenda vaid seda, kui teise heaks midagi teed; tähtis on ka see panus, mida lubad teistel enda heaks teha.

Kas sinu suhe on täna panustav? Kui palju panustad suhtesse sina ja kui palju lubad, et sinusse panustatakse?