KOGEMUSLUGU I Liina Sild: Colin Sissoni õpetamisstiil on julgustav, kaasahaarav ja hooliv!
Tallinnas Pesas koolitab 22.-25. augustini inimesi Colin Sisson. Sel puhul räägib kogemusloo Liina, kes osales Colini koolitusel eelmise aasta augustis.
„Mulle sattus Uuskasutuskeskuses kätte Colini raamat „Sisemine ärkamine“, mille otsustasin osta ja ka kohe läbi lugeda. Suur oli minu üllatus, kui teda guugeldades sain teada, et ta oli kohe-kohe Eestisse tulemas. Olin seminarile viimane registreerija. Meid oli grupis kokku 12 inimest, kes soovisid oma emotsioonide ja igapäevaelupingetega toimetulekut õppida.
Kahe päeva jooksul saime ülevaate inimpsüühikast ja sellest, miks me läheme väliste tegurite mõjul pingesse (võitle-või-põgene reaktsioon). Tegime palju praktilisi ülesandeid, kus harjutasime kohalolekut, seejuures hingates meile omase hingamisrütmi ja -tempoga. Osa harjutusi viisid meid tagasi sügavale juurdunud alateadvuslike mõttemustriteni. Rahuliku hingamisega oli võimalik need ümber teha ja kogeda meelerahu. Colini õpetamisstiil oli julgustav, kaasahaarav, hooliv ning teise päeva lõpuks oli alguses natuke reserveeritud ja endassetõmbunud seltskonnast saanud rõõmus ja ühtehoidev grupp. Kõik lubasid õpitut ka kohe praktiseerima hakata.
Minu esimene „päriselu“ kogemus tuli vaid paar päeva hiljem. Olin köögis, pesin nõusid ja kui hakkasin neid valamu kohal asuvasse kappi asetama, märkasin oma pahameeleks, et see oli pilgeni täis kuivanud nõusid, mis ootasid kõigepealt oma õigele kohale panemist. Käes märjad taldrikud tundsin, kuidas ärritus hakkas kasvama. Mõtlesin endamisi, et teised pereliikmed ei ole ikka suutnud endale selgeks teha, et kõigepealt tuleks kapp nõudest tühjendada. Ilmselt ka pomisesin midagi pahaselt, sest sel hetkel ütles elukaaslane väga süütu häälega, et noh, proovi nüüd seda, mida Colini juures õppisid. Tundsin, et minu pahameel kandus ka temale ja olin juba valmis midagi vastu sähvama, kui sain viimasel hetkel pidama.
Seisin siis köögis, vaatasin nõusid kapis ja tegin läbi Colini õpetatud hingamisintegratsiooni, s.t hingasin pingesse, mida kogesin alakõhus, sisse. Sain teha vaid paar hingetõmmet, kui korraga taipasin, et pahameelest ei olnud midagi alles. Tundsin tohutut meelerahu. Vaatasin nõusid, mis olid vaid tavalised nõud. Ma ei andnud enam kellelegi ega millelegi hinnangut ja tundsin vaid suurt tänutunnet, et mul on nii vahva pere. Ja see kõik juhtus sekundite jooksul! Hakkasin naerma, sest see tundus nii naljakas. Ei olnud ju ometi võimalik, et ma nii lühikese ajaga olin suutnud oma pahameele ja ärrituvuse rahulolekuks transformeerida!
Selliseid olukordi on tulnud ette ikka jälle ja jälle, kus teised on minu kannatuse proovile pannud. Ja seda senikaua, kuni mõistsin, et olin ise vabatahtlikult valinud ohvrirolli ja tahtsin neid kannatusi kogeda. Sest olukord on alati selline, nagu ta on, neutraalne. Meie oma eelarvamuste ja sildistustega anname sellele oma hinnangu ja negatiivse hinnangu andmisel tunneme kehas pinget. Kui seda juhtub tihti, siis need pinged kuhjuvad ja tekitavad stressi. Sellest kõigest saab kiirelt vabaneda, läbides Colini õpetatud hingamisintegratsiooni, kogeda sealjuures meelerahu ja kohalolekut. Ja seda kõikjal, kodus, tööl, kaupluses, liikluses. Püsiv meelerahu on saavutatav seisund.“
