TÕRJUTUD MÄLESTUSED I Imbi Paju: küsimus pole ajaloo üle moraliseerimises, vaid liikumises inimlikuma ajalookultuuri poole

Möödunud aasta augustis ilmus kirjastuses Gallus eesti keeles kordustrükina Imbi Paju teos „Tõrjutud mälestused”, mis on loonud sildu paljude inimeste ja riikide vahel. Selle aasta maikuus ilmus raamat ka Soomes kirjastuses Like Gulagi. Kirjastus toob esile, kuidas „Tõrjutud mälestused” avab hingematval viisil Stalini terrori mehhanisme ja inimeste saatusi okupatsiooni all.

Miks Imbi Paju raamatu “Tõrjutud mälestus” kirjutas? Kuidas soovib kirjanik raamatuga Eestit ja kogu maailma paremaks muuta? Miks on Paju võtnud oma elumissiooniks ajaloole inimlikuma näo andmise? Alljärgnevad katkendid raamatust annavad neile küsimustele vastused.

• Ma tahan oma raamatuga mõjutada seda väärtuste koodi, seda, kuidas meie, ellujäänute järeltulijad, sellist inimeselt inimesele tehtud vägivalda nimetame.
• Inimliku ajalookultuuri juurde peaks kuuluma veendumus, et koonduslaagrid, sunnitöö ja surmalaagrid ei saa teenida progressi, olgu ideoloogia kui hea tahes. Teisisõnu: miljonite ohvritega hävitussüsteemi puhul ei saa eeldada, et see julmus pandi toime heale ideoloogiale toetudes.
• Igas okupeeritud riigis, kus inimese tagakiusamine ja sadism on lubatud, kus seda õhutatakse, see seadustatakse ja selle eest premeeritakse, saavad need inimesed, kel on selleks kalduvus, võimaluse ja võimu. See pole mingi rahvuslik omapära või tunnus. Ka tänapäeva heaoluühiskondades on inimesi, kes tapavad ja keda sadism kütkestab. Just totalitarismis on aeg nende päralt, neid toetavad poliitiline riigivõim, salapolitsei ja sõjavägi, kes vastuhaku ja protesti korral tapab.
• Totalitaarne teadvus ei taha näha silmnähtavat ebaõiglust, ta sunnib end uskuma uskumatut, meenutades nii lapse teadvust. Usk mingisugusesse seaduslikkusesse seletab lahti, miks ei tuntud ja ei tunta mõnikord praegugi ohvritele kaasa.
• Kui inimese pime pool pääseb türannia abil võimule, siis ta teeb kõik, et hävitada need tõendid, mis annavad tunnistust sellest, et elu oli varem parem.
• Inimlikkus nõuab terrori oludes kullaproovist ehk püsivamaidki moraaliproove, olenemata rahvusest, seisusest ja usulisest kuuluvusest.
• Võiks küsida, kas seda jubedat minevikku on vaja kogu aeg meenutada ja kas seda on üldse vaja meenutada. Üleüldse olevadki eestlased ise selles süüdi olnud, mis okupatsioonide ajal toimus. Eriti väidavad seda need, kelle silme ees on see ilus propagandistlik pilt õnnelikust ja edukast sovetiseeritud rahvast; mida maalis meile maailma parim propagandamasin. On tõsi, et ka eestlaste hulgas oli okupatsiooni ajal massimõrvareid. Viivi Luike refereerides: ekstreemsetel aegadel ilmuvad välja inimesed, kes on oma hämaraid kalduvusi teiste eest varjanud ja maha surunud. Tavaliselt ei võeta selliseid inimesi rahu ajal tõsiselt, neid peetakse erandnähtudeks ning arvatakse, et nende koht on vanglas või hullumajas. Pruugib ainult kuskil sõda lahti minna, revolutsioon toimuda, kui erandist saab reegel. Tooni hakkavad andma inimesed, kelle olemasolust enne ei teatudki.
• Hirmu ja hüsteeriat, mida Nõukogude repressioonid inimestes esile kutsusid, pole me jõudnud Eestis veel kaardistada. Me ei tea, mida tähendab teadmatus homse päeva ees. Teadmatus ongi selle draama puhul enim häiriv asjaolu. See oli võitlus elu ja surma peale. Brutaalne süsteem katsetas, kaua inimene suudab vastu pidada. Nõukogude võim tahtis näidata, kes on Eestis peremees.
• Avades ajaloo patoloogiaid sedavõrd, kui ma selles hetkes ja ruumis olen võimeline tegema, püüan taastada seda kadunud aega, mis mu ema ja tema ajal elanud inimesi ümbritses, kuid mis on vajunud vaikusesse ja jäänud ilma lohutusest. Kuigi sellestki ei pruugi teema avamiseks piisata, aga vahest polegi vaja kõike teada, sest kõige mäletamine võib lõppeda hullumisega.
• Meie ees on täiesti uus ajalootöö võimalus. Mitte enam ette määratud tõed, vaid nende tagajärjed; mitte enam tegevused, mida mäletatakse, vaid jälg, mida nad on jätnud, ja nende mälestuste mängud. Nagu Francois Dosse on sõnastanud, pole sündmused tähtsad mitte ainult sündmuste pärast, ja minevik mitte nii, nagu ta oli, vaid ka see, kuidas minevik tekkis ja edasi kandus. Selles protsessis on oluline endalt küsida, mis on tõde väärt ilma mälutruuduseta ja mälutruudus ilma tõeta.
• Loodan, et see raamat on rohkem kui mehaaniline, külmade faktide abil ajaloo jäädvustamine. See on ajaloole inimlikuma näo andmine ja siinjuures tuleb meelde filosoof Walter Benjamin (1892 – 1940), kelle müstilise ajaloo idee järgi võib käsitleda minevikku koos “ajalooingliga”. Benjamin lõi oma inglikujundi Paul Klee maali järgi: ingel on sellel maalil näoga mineviku poole pööratud, ta näeb purustusi ja ohvreid. Nähtu on ingli silmadele katastroof. Ta tahab surnud ohvreid ellu äratada, kuid ei saa, sest progressi torm haarab ta endaga kaasa tulevikku, mille poole ta on seljaga seisnud. Kuna ingel ei suuda purustatut terveks teha, jääb ta pilk melanhoolseks. Walter Benjamin tahab meie pilgu ajalooingli kujundi kaudu meie ohvritele suunata. Sest kõikjal, kus võimustruktuurid on inimest väärkohelnud, kerkib meie ette ohvriprobleem. Ohver on aga alati suhtes nendega, kes on ellu jäänud ja mõistetud kandma temaga koos tagantjärele vastutust.
• Kui lugeda ajalooarhiivides KGB ohvriks langenud inimeste nimekirju, tekib ettekujutus, et iga Eesti pere ja inimese lugu vääriks filmi või raamatut.
• Tõeotsingu tasandil saab toimuda tunnetuslik muutus, valu mahendamine, selle lahtirääkimine, mille tulemuseks on rahunenud ja õnnelikum mälu.
• Küsimus pole ajaloo üle moraliseerimises, vaid liikumises inimlikuma ajalookultuuri poole. See saab toimuda ainult tõelise mälutöö abil, mingi tõe ümberhindamise kaudu.