Peep Vain: olen jõudnud veendumusele, et vanemate täielik vastu võtmine just sellisena, nagu nad on, on parim kingitus!
Hiljemalt keskeas kerkivad üles mitmed küsimused, millele inimene pole seni tahtnud või osanud vastata. Mõned mõtlevad elu keskpaigale omastele asjadele juba kolmekümneselt, teised hiljem. Peep Vain arutleb oma raamatus „Keset elu“ just nendel elulistel teemadel, millega enamus meist kokku puutub, kui on elus murdepunkti jõudnud.
Avaldame lõigu Peep Vainu raamatust „Keset elu“.
Vanemad. Ajapikku olen jõudnud veendumusele, et nende täielik vastu võtmine just sellisena, nagu nad on, on parim kingitus, mida endale ja neile teha.
Vanematega on viimastel aastatel esil teistsugused teemad. Ajapikku olen jõudnud veendumusele, et nende täielik vastu võtmine just sellisena, nagu nad on, on parim kingitus, mida endale ja neile teha. Mida varem, seda parem – soovitatavalt siis, kui vanemad on veel elus.
Lapsena tunduvad vanemad meile jumalana. Nad on targad, suured, heatahtlikud, hoolivad. Mida vanemaks me saame, seda enam hakkame tajuma nende inimlikkust, ebatäiuslikkust ja ekslikkust. Murdeeas lähevad asjad reeglina hullemaks, hiljem jälle paremaks. Tundub, et Mark Twaini kuulus tsitaat oma isa kohta peab üsna hästi paika: „Kui ma olin neliteist, oli mu isa niisugune lollpea, et ma suutsin teda vaevu taluda. Kui sain 21, olin üllatunud, kui palju see vana mees on viimase seitsme aastaga targemaks saanud.“
Selles, et murdeealine oma vanematele vähe viltu vaatab ja neid häbeneb, pole midagi erilist ega imelikku. Tegu on üsna loomuliku osaga iseseisvaks saamisel ja enese lahti haakimisel vanematest. Kui aga inimene veel täiskasvanuna tunneb, et mõned ema-isa iseloomujooned või käitumine pole talle vastuvõetav, siis tasub sellele tõsiselt tähelepanu pöörata. Olen seda seoses oma vanematega ka ise varem raskemalt, hiljem kergekujuliselt kogenud ja märganud, kuidas see on meie suhteid rikkunud ja kõigile meelehärmi teinud.
Kasvasin emotsionaalselt laetud keskkonnas. Isa ja õde olid (ja on, kuigi nüüd juba vähem) temperamentsed, kerged ärrituma ja vihastama. Isale on meeldinud alati pikalt rääkida ja asja tuumani jõudmiseks rahulikult aega võtta. Ema seevastu on kippunud tihti teiste isiklikke piire ületama, mis on väljendunud peamiselt üle hoolitsemises, samuti teiste jutu vahele rääkimises. Võimalik, et see oli ka üks tegureid, mis isa ja õe emotsionaalsust soosis.
Mulle pole need jooned kunagi meeldinud. Lapsena püüdsin sellega toime tulla ignoreerimise, vaikse protesti ja eemaletõmbumise abil. Emotsionaalselt plahvatusohtlikust olukorrast hoidsin võimalusel eemale, kaela topitud salli eemaldasin esimese nurga taga ja kui jutt läks minu jaoks igavaks, siis mõtlesin oma mõtteid. Sisimas tegelesin samas hinnangute andmisega, tundes teiste pereliikmete suhtes aeg-ajalt vastumeelsust, kohati isegi põlgust. Loomulikult tõotasin endale, et minust saab teistsugune inimene.
19-aastasena läksin oma teed: sõjavägi, ülikoolid, Ameerika. Sinna vahele jäi vanematekodus elamise lühikesi perioode, kuni lõpuks lõime tulevase naisega väikeses üürikorteris esimese päris oma kodu. Vanematega läbikäimine ei kadunud loomulikult kuskile, kuigi meie suhetes oli paremaid ning kehvemaid aegu. Kehvematel aegadel oli sideohvitseriks mu naine.
40. eluaastates kasvas mu soov vanemaid paremini mõista ja meie suhted paranesid. Nendes tingimustes kerkisid mu hinnangud ja vastumeelsus veelgi reljeefsemalt esile, sest olin varasemaga võrreldes avatum, heatahtlikum ja lahkem. Kõlab veidi vastuoluliselt, aga nii oli. Asjad, mille eest sa ei püüa põgeneda ja mida sa ei püüa alla suruda, kerkivad üles ja jäävad vaatevälja.
Siis püüdsin vanemaid pehmelt õpetada ja ümber kasvatada. See periood kestis mitu aastat. Ema-isa juures käies üritasin neid heatahtlikult (ja teinekord väikese pilkega) korrale kutsuda, kui nad üksteisele vahele rääkisid. Parimal juhul põhjustas see kõigis piinlikkust ja ebamugavustunnet. Kui isa oli millegi peale ärritunud või vihane, katsusin teda rahustada, kuigi ise vaatasin sisimas talle natuke ülevalt alla. Jällegi on põhjust arvata, et mu „tugiteenus, mida keegi polnud tellinud,“ ei täitnud mingit eesmärki. Teise inimese negatiivse hinnangu püüame ju reeglina õhust kinni ja tunneme sabakondiga ära.
Aastate vältel, vestluste kaudu vanematega, eneseteraapia ning loomuliku küpsemise teel olen elu keskpaigaks lõpuks jõudnud kohta, kus mu vanemad mulle lõpuks sobivad. Kusjuures vanemad pole seejuures eriti muutunud, nad on ikka sellised, nagu olid. Hoopis mina olen muutunud – leplikumaks, aktsepteerivamaks, heatahtlikumaks ja kannatlikumaks. Ma ei taha enam oma vanemaid muuta – ma tahan, suudan ja oskan neid vastu võtta ning armastada just sellisena, nagu nad on.
Meie suhted on paremad. Loomulikult on mul endalgi halvemaid ja paremaid päevi. Parematel päevadel olen tolerants ja leplikkus ise, halvematel tõstavad mõned vanade mustrite riismed sõjakalt oma inetut pead.
Peep Vain
