PEAGI ILMUVAST RAAMATUST I Toivo Niiberg selgitab, kas agressiivsemad kipuvad olema tüdrukud ja poisid ja miks see nii on
Autori või kaasautorina enam kui 100 raamatut kirjutanud Toivo Niiberg on olnud 44 aastat õpetaja, nendest 25 aastat õppejõud Eesti erinevates kõrgkoolides. Ta sõnastas GoodNews kirjastusega välja antavas raamatus “Ela ja küsi! 500 elulist küsimust” sagedasemad küsimused, mida talle loengutes ja seminarides esitatud on ja andis neile vastused.
Mis on agressiivsus ja mis on agressioon?
Niiberg selgitab, et agressiivsus ja agressioon on erinevad. Agressioon on kaasasündinud neutraalne tung, mille algmed paiknevad kolmes erinevas kromosoomis, millele hilisemas elus tugineb korraliku arendatuse juures enesekehtestamise oskus, terve minatunne, konkurents ja aus võitlemissoov. Agressiooniga ei kaasne negatiivseid nähtusi, see ei ole hälve. Agressiivsus ehk kurjus on sotsiaalselt omandatud ja isiksuse edasist arengut pärssiv käitumisviis, millel on harilikult teistele pealetükkiv, nõudlik, vastikust tekitav ja alandav mõju. Seega, mida suurem on agressiooni pärilik foon, seda kergem on inimesel halva sotsiaalse keskkonna tingimustes muutuda kurjaks, õelaks ja kättemaksuhimuliseks. Agressiivsus on millegi saavutamise vahend, eirates teiste tundeid, soove ja isiksuse eripära. Kokkuvõtvalt on agressiivne käitumine toimimisviis, kus kahjustatakse teis(t)e huve ja rikutakse teis(t)e õigusi.
Niiberg arvab, et agressiivsuse kõige kahjustavam vorm on kaudne – suured kurjategijad tõllas, väiksed võllas… “Üks viimasel ajal enam levinud kaudse agressiivsuse vorme on sotsiaalne manipulatsioon, millele lisandub anonüümne laim, kuulujutud, teiste positsioone alandavad valed jne. Kaudset agressiooni aitab igati süvendada internet. Füüsiliselt kelleltki tappa saada on kindlasti kergem ja võimalik on ennast isegi oskuslikult kaitsta,” toob ta välja.
Kaudne agressiivsus võib viia inimese olukorda, kus tal avaldub mõni krooniline haigus, ta saab infarkti või tekivad lausa enesetapumõtted, jättes tõelise roimari karistuseta ning anonüümseks. Kaudne agressioon on valdkond, kus naised ja eriti teismelised tütarlapsed näitavad üles suuremat agressiivsust kui poisid ja mehed. “Võin seda kinnitada ka oma kahe aasta põhjal, mil ma töötasin psühholoogina Kaagvere erikoolis. Kuid kõik sealsed kasvandikud olid ka ise kogenud jõhkrat vägivalda,” kinnitab ta.
View this post on Instagram
Geneetiliselt poiste ja tüdrukute agressiivsus ei erine
Niiberg selgitab, et poiste agressiivsus on vähem sotsiaalse kontrolli all ja selle üleminekut agressiooniks isegi soositakse: Kui keegi sind lööb, siis anna rusikaga vastu! Mehed ei nuta! – Nii lausub tavaliselt isa poega lasteaeda saates. Et see ühiskondades erineb, tuleneb sotsiaalsest normistikust, mis eeldab, et tüdrukute käitumist tuleb rohkem reguleerida.
Ta lisab, et tüdrukute sotsialiseerumine on üles ehitatud suhetele, poiste oma on individualistlik. Sellepärast on naised ka rohkem kaitstud, sest nende tõelised sõbrad täiskasvanueas pärinevad lapsepõlvest (lasteaed, koduküla, koduõu, naabriplika jne). Poisid unustavad oma lapsepõlve ja koolisõbrad. Hilisemateks “sõpradeks” saavad trennikaaslased, kalastajad, jahikaaslased, napsuvennad ja muud tegelased, kes sageli osutuvad hoopis reeturiteks. Nii jääbki viimaseks sõbraks pits viina, kellele oma muresid kurta.
Loomaliigis on aga enamike elusliikide isased agressiivsemad kui emased. Paljude riikide vägivallastatistika näitab, et naistega võrreldes saadavad mehed korda kümnekordse määra isikuvastaseid ja vägivallakuritegusid. Arusaama agressiivsusest kujundab ka aeg, asukoht, kultuur, rahvuslik eripära jne. Mehele on agressiivsus oskus, mida ta võib teadlikult ja ühiskonna poolt soosivalt arendada.
View this post on Instagram
Raamatu “Ela ja küsi! 500 elulist küsimust” saab ette tellida e-poest!
