Avaleht Hingele Miks laps otsib abi nutiseadmetest ja kuidas seda vältida?
Miks laps otsib abi nutiseadmetest ja kuidas seda vältida?

Miks laps otsib abi nutiseadmetest ja kuidas seda vältida?

Nir Eyali ja Julie Li kirjutatud ning Heliose kirjastatud raamat “Segamatu” avab inimeste käitumise psühholoogilisi tagamaid – mis tõmbab meid kõikvõimalike segajate poole. Autorid kirjutavad, et ilma piisavas koguses iseseisvuse, pädevuse ja suhestatuseta otsivad lapsed psühholoogiliste toitainete saamiseks abi segajatest.

Lapsed vajavad iseseisvust – oma tahte ja valikute kontrollivabadust

Maricela Correa-Chavez ja Barbara Rogoff, California ülikooli professiorid Santa Cruzis, korraldasid eksperimendi, pannes kaks last tuppa, kus täiskasvanu õpetas ühele neist mänguasja kokkupanekut, sellel kui teine ootas. Uuring oli kavandatud jälgimaks, mida teeb tegevuses mitte osalev laps, vaatleja, ooteajal. Ameerikas tegi enamik vaatlevaid lapsi täpselt seda, mida võikski oodata – nad nihelesid toolil, põrnitsesid põrandat ja näitasid üles üldist huvipuudust. Üks kärsitu poiss teeskles koguni, et mänguasi on pomm ja tõstis käed üles, imiteerides plahvatust, ning tõi kuuldavale valje häirivaid häälitsusi, mis pidid kujutama tapatalguid. Seevastu leidsid teadlased, et Guatemalas elavad maia päritolu lapsed keskendusid sellele, mida teine laps õppis ning istusid toolil paigal, sellal kui täiskasvanu teist õpetas.

Üldkokkuvõttes leidis uuring, et Ameerika lapsed suudavad keskenduda ainult poole maia laste ajast. Veel huvitavam oli, et need maia lapsed, kes olid formaalse haridusega vähem kokku puutunud, “ilmutasid püsivamat tähelepanu ja õppimisvõimet tähelepanu ja õppimisvõimet kui nende eakaaslased maiaperedest, kes olid ohtralt kokku puutunud lääneliku haridussüsteemiga”. Teisisõnu, vähem kooliskäimist tähendas suuremat tähelepanu. Kuidas see sai nii olla?

Psühholoog Suzanne Gaskins on maiade külasid uurinud juba aastakümneid ning rääkis NPRile, et maia vanemad annavad oma lastele väga palju vabadust. “Selle asemel, et lasta emal eesmärk püstitada – ja seejärel selle eesmärgi saavutamise eest meelehead pakkuda-, määrab laps oma eesmärgi ise. Seejärel toetavad vanemad seda eesmärki nii, kuidas vähegi saavad,” nentis Gaskins.

Maia vanematel “on tugev tunnetus, et iga laps teab ise kõige paremini, mida ta tahab ning et eesmärke on võimalik saavutada üksnes siis, kui laps seda tahab”.

Lapsi harjutatakse keskendatuse üle kontrolli kaotama

Enamik Ameerika ja teiste tööstusriikide ametlikke haridusasutusi on seevastu vastandiks kohale, kus lapsel võiks olla vabadus isiklike valikute tegemiseks. Nagu ütles Rogoff: “Võib-olla loobuvad lapsed tähelepanu pööramast, kui täiskasvanu seda alati kontrollib.” Teisisõnu, lapsi harjutatakse oma keskendatuse üle kontrolli kaotama ja muutuma selle tulemusel äärmiselt kergesti hälvitatavateks.

Ryani uuring näitab, kus täpselt läheb meie laste tähelepanu kaotsi. “Alati kui lapsed jõuavad põhikooli, alati kui nad hakkavad osalema erialatundides väljaspool nn koduklassi ja on allutatud pigem politseiriigi stiilis õppetööle, kus helisevad kellad, toimuvad pärast tunde jätmised ja määratakse karistusi, õpivad nad otsemaid, et see ei ole sisemiselt motiveeriv keskkond,” ütleb ta. Robert Epstein, teadlane, kes avaldas ajakirjas Scientific American artikli “The Myth of the Teen Brain,” on jõudnud samale järeldusele: “Uuringud, mida olen korraldanud, näitavad, et Ühendriikide teismelised on allutatud enam kui kümme korda rohkematele piirangutele kui keskmine täiskasvanu, kaks korda rohkematele piirangutele kui tegevteenistuses USA mereväelased ning koguni kaks korda rohkematele piirangutele kui vangistuses viibivad kurjategijad.”

Kuigi niivõrd keelav keskkond ei saa osaks igale Ameerika õpilasele, on selge, miks nii paljud lapsed näevad vaeva klassiruumis motivatsiooni säilitamisega – nende iseseisvusevajadus oma huvide avastamiseks jääb rahuldamata.

“Me teeme palju selleks, et neid koolikeskkonnas kontrollida ning pole üllatav, et nad tahavad seejärel pöörduda niisuguse keskkonna poole, kus saavad olla oma tegemistes iseseisvad,” ütleb Ryan. “Meie arvates on nüüdismaailma tehnoloogia kasutamine kurjast, kui see on pahalane, mille ümber me oleme loonud ligitõmbe alternatiivide kaudu, mida lastele pakume.”

Erinevalt elust väljaspool veebi on lastel veebis tohutul hulgal vabadust; nad saavad asju iseseisvalt otsustada ja katsetada loovaid probleemilahendamise strateegiaid

“Internetiavarustes kaldub alati olema terve müriaad valikuid ja võimalusi ning tunduvalt vähem täiskasvanu kontrolli ja järelevalvet,” ütleb Ryan. “Seal saab laps tunda vabadust, pädevust ja ühendatust, eriti sel juhul, kui teismelise muu keskkond on ülemäära kontrolliv, keelav või alastimuleeriv.”

Kui vanemad hakkavad muret tundma, et lapsed veedavad veebis liiga palju aega, kehtestavad nad iroonilisel moel sageli veel rohkem reegleid – taktika, mis kaldub andma tagasilööke. Selle asemel, et laste iseseisvust veel enamate meetoditega piirata, soovitab Ryan otsida mõistmist, millised on niisuguse käitumise taga peituvad tegelikud vajadused ja nendega seotud sisemised päästikud, mis suunavad lapsi digitaalsete segajate rüppe. “Oleme leidnud, et nende vanemate lapsed, kes käsitlevad järeltulijate Interneti-kasutust või ekraaniaega iseseisvust toetaval moel, on selles suhtes suurema eneseregulatsiooniga, seega ei kaldu nad nii kergesti ekraaniaega üle kasutama,” ütleb ta.