Avaleht Lugemist VABA JA METSIK I Merit Raju: eesti meditatsioon on saun, käsitöö ja seenel-marjulkäik
VABA JA METSIK I Merit Raju: eesti meditatsioon on saun, käsitöö ja seenel-marjulkäik

VABA JA METSIK I Merit Raju: eesti meditatsioon on saun, käsitöö ja seenel-marjulkäik

Elustiiliettevõtja ja Joogafestivalide korraldaja Merit Raju raamatust “Vaba ja metsik” leiab 100 siirast ja ehedat miniatuuri taipamistest ja kogemustest, kuidas armuda elusse. Ülepeakaela. Meeleolu loovad kaunid fotod Ruudu Rahumaru ja Elen Schnuri kaamerasilmadest. Raamatuga saab kingituseks kaasa e-kursuse, kuna raamat on pigem mõtlema- ja tundmapanev, aga e-kursus täis praktilisi näpunäiteid.

„Vaba ja metsik on minu olemus. Minu arvates on see viis, kuidas armuda elusse. Kuidas siis? Julgedes lasta end rõõmul juhtida ja elades oma reeglite järgi. Looduslähedaselt tänapäevases linnas. Oma mullis. Mullis, kus on töö, mille olen endale ise loonud, naturaalne kodu ja väike laps, kellega mul on võimalik rohkelt aega veeta. Selles mullis on ka küsimise, kahtluse alla seadmise ja otsustamise kindlust, teistmoodi valikute tegemist ja julgust erineda. Vähe plasti, ravimeid, meiki, kiirmoodi ja peavoolumeediat, hoopis siirad suhted, lähedus ja ehe, kaamosekindel rõõm – pudi-padi ma ei osta, uudiseid ei tea ja ilmast räägin harva,” ütleb kirjanik.

Avaldame raamatust katkendi.

Kütmine kui meditatsioon

Mulle tundub, et eesti meditatsioon on saun, käsitöö, seenel-marjulkäik. Ja eesti massaaž on mu meelest vihtlemine.

Lapsena mulle ei meeldinud saunas – kuumus, õhupuudus, nuustikuga kraapimine ja seep silmas. Aga kui ma ei pidanud enam emaga saunas käima ja seepi kasutama, vaid minu ees avanesid sõprade suitsusaunade uksed Võrumaal, sai minust tõeline saunagurmaan.

Saunas jääb aeg seisma.

Ma ei teadnud kunagi, kuhu kadus viis-kuus tundi selles saunas, tiigis ja künkanõlvadel taevast vaadates.

Ja nii puhas olla.

Veel üks eesti meditatsioon on kütmine.

Kütmist ma kartsin kõige rohkem, kui proovisin kord talvisel ajal viis nädalat maaelu. See oli veel enne, kui emaks sain.

Kõristan nurmenuku kuivanud õisikuid purgist kannu. Tasapisi hakkab külm, nüüd peab küll puud ära tooma ja kütma hakkama.

Väljas on peenikest lund juurde pulberdanud. Vajun läbi lumekirmetise peaaegu pahkluuni porisse. Seon saapapaelad tugevamini, et ma kogemata saabastest välja ei astuks, nagu juhtus eile autot tühjaks laadides. Puukorv kõigub käes.

Teen puuriida juurde mitu tiiru. “Ma toon kogu selle riida endale tuppa!” mõtlen.

Milline kaunis ilm – päike piilub läbi pilvevine, vihma, lund ega lörtsi ei saja, ilmselt on umbes üks kraad sooja või külma. Tammun teeraja poriseks, aga tervet riita ikka tuppa ei too. Kõige rohkem kardan vist, et ahjust kostab vaid niisket susinat ja ükski halg ei võta tuld. Aga ta praksub juba päris õige häälega! Vesi ka tulele, pudru jaoks. Kell on juba peaaegu kaksteist. Tahaks, et see puder seekord üle ei keeks.

Toas hakkab kõigepealt hoopis jahedamaks minema. On läinud pimedamaks, kuigi kell on üks päeval. Lõpuks on hakanud lund sadama. Karedat teralist lund, mis kukub krõbinal maha teiste lumeterade hulka. Mul on hommikusöök söödud, nii et võiksin matkama minna, kui ahi on köetud.

Ahi on siin sügav ning ahjuroop kahemeetrine ja raske. Kui puud on veel leekides, ei saa ma aru, miks ma ei suuda selle raske roobiga korralikult ümber käia – kõik halud jäävad stoiliselt oma kohale. Aga mis sellest, mõnus on ahjuuks lahti teha ning näha enda ees hõõgumas ja prõksumas ahjutäit kuuma sütt.

Uks siin vanasti lukku ei käinud. Nüüd käib. Teoreetiliselt. Sest ta ei käi füüsiliselt kinni. Niiskuse tõttu paisunud ukse saab kinni ainult meherammuga ja sedagi vaid väljastpoolt. Nii et mul on siin lahtiste uste päevad. Külmale ka. Söön veel veidi, joon nurmenukuteed ingveriviiludega ja viin selle kütmise lõpule. Siis peaks jalutamast tulles ootama ees soe maja.

Ahjusuu ees sütt roobiga väiksemateks tükkideks topsutades tunnen sooja kuma oma näol. Nii mõnus. Juba kujutan ette, kuidas ma õhtul leso peal istudes raamatut loen. Võtsin kaasa terve kastitäie raamatuid ja ajakirju. Siin maal saavad mõned asjad hästi selgeks. Näiteks see, et kõige paremad leiutised paistavad olevat internet, leso (see tähendab soemüüri, millel saab pikutada) ja WC. Huvitav, kas söed tuleb hunnikusse kokku lükata või hoopis laiali laotada? Ja millal ma võin siibri kinni lükata? Pea käib natuke ringi. Kas see on vingust?

Hiljem sain elada Võrumaal ka mõne suvekuu. Ja leidsin, et see õige mekk oli maaelul hoopis talvel – see vaikus, rahu, puugivaba elu pikkade õhtute ja kütmismeditatsiooniga.

Raamatu saab tellida Apollo ja Rahva Raamatu e-poest