1. Avaleht
  2. GoodNews TV
  3. LUGEMISNURGA VIDEO I „Voola kui jõgi“ räägib noore naise iseendaks saamise teekonnast
LUGEMISNURGA VIDEO I „Voola kui jõgi“ räägib noore naise iseendaks saamise teekonnast

LUGEMISNURGA VIDEO I „Voola kui jõgi“ räägib noore naise iseendaks saamise teekonnast

Katkendi Shelley Read`i raamatust “Voola kui jõgi” luges Viru Keskuse Rahva Raamatu poes toimunud avaliku lugemise päeval ette näojooga õpetaja, loodusterapeut ja koolitaja Mai-Liis Kivistik. „Voola kui jõgi“ on südant puudutav täiskasvanuks saamise lugu ja kaasahaarav jõuline draama. Raamat seob endas unustamatud tegelased ja hingematva looduse, see on vapustav lugu ellu jäämisest ja endaks saamisest, armastuse, tõe ja saatuse sügavaimatest saladustest.

Hetke ajel langetatud otsused sunnivad otsa vaatama omaenda seni tundmata väele

Ühel jahedal sügispäeval 1948. aastal, kui Victoria Nash on oma perekonna farmist kesk Colorado metsikut ilu linnas käimas, peatab teda sakris võõras, et teed küsida. Tüdruku vastusest oleneb tema enda teadmata nende mõlema noore elu kurss. Nii algab lummav lugu hetke ajel langetatud otsustest ja ennastsalgavatest tegudest, mis paiskavad Victoria eemale sellest ainsast kodust, mida ta on iial tundnud, ning sunnivad teda vaatama silma kaotusele, lootusele ja omaenda seni tundmata väele.

Katkend raamatust „Voola kui jõgi“Kui Wili enam polnud, oli kõike juhtunut minu jaoks nii palju, et taandusin jälle kuuleka tüdruku rolli. Otsisin lohutust ja turvatunnet farmi igapäevastest toimetustest ja distantseerisin end nii palju kui võimalik sellest õudu tekitavast teost: ei vaadanud iial Sethi roadster’i tagumise põrkeraua poole, et otsida sealt köie- või verejälgi, ei nõudnud, et šerif Lyle mõrva uuriks ega osutanud sõrmega oma venna poole. Lühidalt öeldes: ma olin argpüks, täpselt nagu Seth oligi arvanud.

Foto: GoodNews, Evelin Kruus

Ja ometi hoolitses mu kasvav kõht selle eest, et ma ei saaks end igavesti rutiini taha peita. Veebruariks pidin seelikunööpe edasi õmblema, et need mul ümbert kinni ulatuksid. Igal hommikul tundsin tohutut nälga ja iiveldust ühekorraga. Tavalised hommikused aroomid – muna, pipar, sink, saiakäkid, või, isegi loomalatrite ja riita laotud küttepuude lõhn, mis koos isaga majja sisenes –, need kõik tungisid minusse sellise hooga, et pidin pidevalt tualetti oksendama jooksma. Märtsi lõpuks ei mahtunud mulle enam selga ükski mu rõivaese, kui üks A-lõikega kleit välja arvata. Mu põsed läksid ümaraks, sõrmed paiste, kõht tikkus järjest lämmatavamaks muutuva kapsunikihi alt esile nagu muskusmelon. Aprillikuuks oli selge, et pean kodunt lahkuma.

Hakkasin oma lahkumist plaanima nagu mõne teise tüdruku jaoks. Kasvades ei olnud mul palju sõpru, ei kujuteldavaid ega teisi, nii et ma ei hakanud otseselt kellegi konkreetse jaoks vanasse puldanist seljakotti vajaminevat varustust koguma – köis ja vinnutatud liha ja tikud ja küünlad, pott, väike kirves, purgid ja plekktoosid sahvris hoitavate toiduainetega, nuga, köögiviljaseemned, kudumisvardad, lõng, vahapaberisse pakitud seebikang, üks Ogi hiiglaslikest kampsuneist –, lihtsalt mingi tüdruku jaoks, kes oli hätta sattunud, mingi tüdruku jaoks, kes pidi põgenema. Mõtlesin talle välja teekonna, tundsin tema pärast kergendust, et mäestiku lumekiht ei olnud paks, üritasin mõelda tema jaoks läbi kõik vajalikud esemed ja võimalikud komistuskohad. Kuni selle pilvise hommikuni aprilli keskel, kui onu Og veeres pärast hommikusööki tagasi oma tuppa ja isa Trouti pikapisse laadis, et härra Mitchellile lehmade poegimise juures abiks olla, olin ma mingil absurdsel tasandil keeldunud uskumast, et see tüdruk, kes oli rase, kes pidi suunduma mägedesse, et päästa end ja oma perekonda häbist, kes pidi kaitsma sündivat last enda mõrvarliku venna eest, olin tegelikult mina.

Andsin Abelile pangetäie kaera, siis panin talle sadula selga ja juhatasin küünist välja. Heitsin raske seljakoti üle hobuse turja, ronisin kohmakalt sadulasse ning traavisin eemale farmimajast ja läbi unne suikunud viljapuuaia. Ma ei vaadanud tagasi.

Ratsutasin Abeliga piki Willow Creeki ja üles mööda kivist mäekülge, kuni olin nii kõrgel Iola kohal, et võisin vaadata alla selle väikese ruudukujulise jalajälje poole, mille linn looklevasse orgu oli vajutanud. Gunnisoni jõgi paistis linna keskel nagu hall pael, selle vesi põuast ja külmast vähene ja aeglane, jõega paralleelselt jooksmas raudteerööpad ja 50. kiirtee. Nägin Ruby-Alice’i tumedat männipuid täis maalappi kesklinnast kagus ja selle kõrval meie pikka sissesõiduteed. Mu pilk libises mööda tee kahvatut kruusa kahe valkja kuubikuni, mis olid minu kodu ja küün, ümbritsetud raagus viljapuude paljastest okstest. Mitchellide kergelt rohetav heinamaa oli kirjatud suuremate pruunide täppidega väikeste pruunide täppide kõrval – nende lehmad ja vasikad –, ja kusagil nende keskel üks täpike, mis oli mu isa. Oru kaugemas servas tõusis suits kõrbenud maapinna kohalt, kus keegi, asukoha järgi otsustades härra Clifton või ehk Oakleyd, põletasid külvi ootel põldusid. Tundsin süütundetorget, et polnud enne lahkumist aeda korda teinud. Sibulad said mulda eelmisel sügisel ja kindlasti leiab isa abilised kartulipanekuks, aga köögiviljapeenarde valmis sättimine, kui ilmad jälle soojemad on, oli naiste töö. Mõtlesin, kas isa leiab seemned, mille olin tema jaoks sildistanud, ja paneb need ise mulda, või ajab lihtsalt ilma läbi. Suutsin vaevu hoomata, et see, mida ta otsustab või kuidas tulevikus sööb ja peseb ja hakkama saab, ei olnud enam minu mure. Pöörasin ja suundusin edasi ülespoole, jättes selja taha kõik need asjad, mida tundsin ja teadsin, kui ronisin üles mäeahelikule ja teiselt poolt alla, et tõusta järgmisele kõrgendikule – linna vaateväljast kaugel eemal, aga mitte nii kaugel, et Abel ei oskaks tagasi koju minna –, kus siis hobuse seljast maha tulin.

Seljakott oleks mu peaaegu pikali vedanud, kui mu jalad maapinda puudutasid. Hoidsin tasakaalu saamiseks Abeli ratsmetest ja tundsin, kuidas kahtluse rusuv raskus mu koti taaka kahekordistas. Seisin pikka aega hobuse kõrval ja kaalusin, mida edasi ette võtta, kõik valikud võrdselt hirmutavad, suutmata teha sammu edasi oma plaani suunas või tagasi kodu poole. Kahtlesin enda tugevuses, nii füüsilises kui ka vaimses, ja tundsin kiusatust tõusta uuesti selle truu looma turjale, kes kannatlikult mingitki otsust ootas. Toetasin näo vastu Abeli kaela, teades, et temast lahti laskmine tähendaks loobumist kõigist sidemetest sellega, mis mulle tuttav. Kui ta pöörab ja hobustele omasel aeglasel, kindlal sammul mäest alla suundub, instinktiivselt tagasi sinna, kus teda ootab magus lutsern ja pehme õlgedest ase, olen ma täiesti üksi, tilluke tüdrukutäpp lõputus ja ettearvamatus metsikuses.

Abel hingas sügavalt ja rütmiliselt mu põse all. Tema kastanikarva kasukas oli soe ja niiske, pehme kui kedratud puuvill. Ma olin kaheksa-aastane, kui olin tunnistajaks tema sünnile. Ema oli mind veidi enne päikesetõusu voodist üles ajanud ja istusin koos tema ja poistega ühel heinapallil, lummatult vaadates, kuidas isa tõmbas mära verisest august osavalt välja kõigepealt ühe peenikese jala ja siis teise. Abel libises siia maailma sellise hooga, et isa kukkus istuli maha, limane varss süles, ise pooleldi vandudes, pooleldi naerdes, ja vaadates siis hämmeldunud vastsündinut ilmel, nagu hoiaks süles omaenda last. Ema andis täkkvarsale sealsamas nimeks Abel, öeldes isale, et ka Aadam ise poleks saanud oma last vaadata suurema imetlusega.

„Aga mitte Kain?” narris isa – toona oli ta hoopis teine mees, täis naljasähvatusi ja kergust –, enne kui varsa lahti lasi, et too saaks ema koonu najale toetada.

„Mitte Kain,” vastas ema napilt, sest piibliasjade üle ta nalja ei visanud.

Mu noor mõistus ei suutnud päriselt hoomata, et hobusel, keda veel hetk tagasi olemas polnud, oli korraga keha, nimi, elu, ta oli saanud osaks meie farmist, täpselt nagu virsikupuud ja oja. Ema ohkas väsinult isa teravmeelitsemise peale ja läks tagasi majja, et teha algust hommikusöögi valmistamisega, isa pesi end küünis sügavas künas ning Cal ja Seth kogusid kokku panged ja rehad, et alustada oma hommikuste toimetustega. Aga mina ei suutnud end eemale kiskuda. Otse meie silme all oli tehtud mitte millestki midagi. Liginesin ettevaatlikult vastsündinud Abelile sinna, kus loomake lebas, ning sirutasin käe välja, et puudutada tema siledat uut kaela. Ta vaatas üles minu poole pehmete, uudishimulike silmadega, mis ütlesid mulle, et ka tema ei mõistnud oma saabumist kuigi paremini kui mina.

Nüüd hõõrusin sedasama kohta Abeli kaelal ja andsin talle hüvastijätuks musi. Astusin sammu tagasi ja ütlesin: „Akkan’d minema.” Panin koti maha, et saaks kergemini kätega vehkida ja ta mööda mäekülge alla ajada.

„Mine koju, Abel. Mine!” hüüdsin, kõheldes oma valikus selsamal hetkel, mil selle langetasin.

Hobune pööras näo allamäge, kuid ei astunud edasi.

„Mine! Mine! Akka minema!” Hüüdsin talle, ise kätega tuuleveski kombel vehkides. Abel ei nihkunud paigast. Kisasin tema peale edasi, kaaludes ise mõtet ta lihtsalt endale jätta, uuesti sadulasse istuda ja edasi mägedesse liikuda, lohutuseks kaasas nii sõber kui ka transpordivahend. Aga olin juba niigi palju pahandust tekitanud. Kui väga ma ka ei tahtnud, et Abel jääks, ei saanud ma võtta isalt hobust ega ohustada Abelit tema teadmatusse vedamisega. Silmad pisaratega täitumas haarasin pesapallisuuruse kivi ja viskasin selle Abeli kintsude poole. Ta võpatas ja astus paar sammu edasi, kui kivi tema tagajalgade lähedal maapinnal maandus. Otsisin veel ühe kivi ja lasin sellegi lendu, tabades teda otse saba kohal. Ja siis viskasin veel ühe kivi ja veel ühe, nüüd juba nuttes oma teo absurdsuse pärast, et võisin niimoodi teha loomale, keda armastasin, ning siis hakkas ta mäekülge mööda allapoole laskuma, vastu tahtmist, hirmul, aeg-ajalt minu poole pilke heites, silmis küsimus, mida ta esitada ei osanud.

Ma olin olnud tubli tüdruk. Olin olnud kuulekas ja abivalmis ja aupaklik endast vanemate suhtes. Olin õppinud ära oma piiblitükid. Olin ladunud virsikud buššelistesse korvidesse, nagu oleks igaüks neist valmistatud klaasist. Hoidsin maja puhtana, täitsin kõhud, voltisin pesu, hoolitsesin farmi eest. Ma ei esitanud liialt küsimusi, ei lasknud kellelgi end iial nutmas kuulda. Täiesti üksi leidsin viisi, kuidas minna edasi ilma emata. Ja siis juhtusin kohtama North Laura ja peatänava nurgal räpast võõrast ja armusin. Täpselt nagu üksainus vihmavaling võib pühkida minema kaldakäänu ja muuta jõe suunda, samamoodi saab ühe tüdruku elu üksainus olukord kustutada ära selle, kes ta varem oli olnud.

Kive loopides ja karjudes, pisarad mööda nägu alla voolamas, suunasin kogu oma hirmu ja leina selle vaese hobuse peale. Nagu minagi, enne kui Wiliga kohtusin, ei tundnud Abel midagi muud kui lojaalsust ja kuulekust. Iga kivi, mille tema pihta viskasin, õpetas talle seda, mida olin õppinud mina: selles maailmas on iga untsi headuse kohta kaks untsi halba, mis hea üles kaaluvad. Sa võid olla tubli tüdruk, tubli hobune, võid kuuletuda, võid armastada, aga ära oota, et kui ise teed kõik õigesti, siis koheldakse õigesti ka sind.

Viimane kivi tabas Abeli koonu ja tegi selle, minu õuduseks, veriseks. Ja ta kappas mööda mäekülge alla, eemale tüdrukust, kes kunagi oli tema vastu hea olnud. Langesin seljakoti najale maha ja nutsin, kui pilvisse tekkis pragu ja keskpäevane päike mu pisarad soolakoorikuks muutis.

Kujutlesin farmimaja kööki, kus oli vaikne nagu keskööl, puupliit külm ja tühi. Isa sööb lõunat Mitchellide juures, nii et Og on esimene, kes minu põgenemisest teada saab. Isegi veel enne kööki jõudmist märkab ta toidulõhnade puudumist, ja kui ta kööki siseneb ja avastab, et seal ei olegi kedagi, kes talle sööki ette kannaks, saavad tema kahtlused minu suhtes kinnitust. Ta helistab kas Mitchellidele, et isale teada anda, või räägib talle kõik, mida enda arvates teab. Mõlemad neist variantidest olid liiga lähedal hoolimisele. Kui isa õhtul koju jõuab, väsinud ja lehmade poegimisest vereplekiline, leiab ta esimesena hoovist saduldatud, kuid lahtiselt ootava Abeli; siis astub ta kööki ja näeb, et söök ei oota teda. Oli raske kujutleda isa minu puudumise üle juurdlemas, minu peale mõtlemas, päriselt mõtlemas oma tütrele, mitte lihtsalt mõnele vankumatule elemendile, tavalisele majateenijale, viisakale ja etteaimatavale tüdrukule. Kujutlesin teda kõhklevalt astumas minu magamistuppa, kust ta leiab kirjakese, mille olin tema jaoks voodile jätnud, ning kuidas selle aeglaselt mõhnaliste kätega avab. Kahetsesin, et ei olnud pikemalt kirjutanud, et ma polnud leidnud julgust talle kogu lugu ära rääkida. Kirjas seisis:

Isa
Läksin mõneks ajaks ära. Pean ühe tähtsa asja korda ajama.
Palun ära hakka mind otsima. Tulen koju siis, kui saan. Ma armastan sind.
Anna andeks. Ära muretse.

Victoria

GALERII: GOODNEWS / EVELIN KRUUS

KES ON MAI-LIIS KIVISTIK?

Mai-Liis Kivisitk. Foto: GoodNews, Evelin Kruus

Loodusterapeut ja näojooga õpetaja Mai-Liis Kivistik on loonud MaiWistik Eesti looduskosmeetika brändi, mille tooted on valmistatud käsitsi korjatud kohalikest ravimtaimedest. Kõik need auhinnatud tooted valmivad käsitööna.

Head Uudised GoodNews