LUGEMISNURGA VIDEO I „Liiga palju armastust. Agnese ja Gabrieli 2. juhtum” ühendab endas mineviku ja oleviku
Birk Rohelend luges Viru Keskuse Rahva Raamatus aset leidnud avaliku lugemise päeval ette katkendi oma raamatust “Liiga palju armastust. Agnese ja Gabrieli 2. juhtum”. Rohelend on kirjutanud mitmeid auhinnatud romaane ja loonud armastatud telesarju, nagu „Padjaklubi“, „Nurjatud tüdrukud“ ja „Restart“ ning lisaks ta on ka filmi „Vasaku jala reede“ üks kaasstsenariste. Käesoleva romaanisarja esimese osa põhjal on valminud “Kes tappis Otto Mülleri?”.
Krimilugu, mis ühendas endas jahtunud juhtumid ja verivärsked mõrvad
„Sajandivahetus kattus minu täiskasvanuks saamisega ja jättis mulle emotsionaalselt kustumatu jälje – aeg enne mobiiltelefone, YouTube’i ja Facebooki. Mälestus naiivsest noorusest, mis oli unistustest küllastunud ja vaatenurk maailmale, milles oli tohutu hulk iseennast, on ühtviisi lummavad ja pelutavad. Kontrast tänase päevaga ja muutused, mis ajaga inimestes toimuvad, on saanud inspiratsiooniks sellele mõrvamüsteeriumile,“ lausub Rohelend.
“Liiga palju armastust. Agnese ja Gabrieli 2. juhtum” on krimilugu, mis ühendab endas mineviku ja oleviku, endised ja praegused suhted, jahtunud juhtumid ning verivärsked mõrvad.
Kui seltskond klassikaaslasi kakskümmend aastat peale kooli lõpetamist uuesti kokku saab, ei kulge õhtu pelgalt muhedal nostalgiliste meenutuste rajal, vaid lõpeb ühe osalise jaoks surmaga.
Kaks politseiuurijat, tööga karastunud Gabriel Vanem ja nooruke Agnes Maramaa võtavad ette juhtumi, mille juured paiknevad ajas, mil kõik oli veel teistmoodi. Tumedate saladustega silmitsi seistes saab selgeks, et nii mõnedki sügavad tunded on võtnud uue kuju, mis üllatab asjaosalisi endidki.
Katkend raamatust “Liiga palju armastust. Agnese ja Gabrieli 2. juhtum”„Ma ei ole nõus,“ ütleb ootamatult Gerda. „Ma olen teda guugeldanud. Mäletate, et ta tahtis filmistaariks saada? Aga teda pole kusagil sotsiaalmeedias, temast pole kõikide nende aastate jooksul mingeid uudiseid. Kas te teate mõnda teist meievanust inimest, kellel pole isegi Facebooki kontot?“„Siis peaks selle kohta ju avaldus tehtud olema,“ ütleb Mae. „Keegi pidi ta ometi kadunuks kuulutama.“
Nüüd arutletakse, kes seda teha oleks võinud. Stella- Kai oli üksiklaps, aga tema ema oli kindlasti tol ajal elus. Kindlasti pidi ta märkama, kui tema tütar koju ei tulnud?
Vastuseid leidmata unustavad nad mõned minutid hiljem Stella täielikult. Nad räägivad ühistest mälestustest, oma eludest – oma edudest, naljatavad. Nad on lahked, ulatavad jooke, krõmpsutavad kanatiibu. Aga kõige selle vahel heidavad nad üksteisele kahtlevaid pilke, kuulavad teineteise juttu suurendatud tähelepanuga ja otsivad kogu aeg võimalusi teiste arvel silma paista.
Rita kortsutab mõtlikult kulmu. Jah, nad on saanud vanemaks, aga kas ka küpsemaks? Rita pole selles sugugi veendunud. Nende kehakeel on edvistav ja otsekui lunib heakskiitu, põsed õhetavad ja silmad kilgendavad erutusest.
Võltsid.
Stella oli ka võlts, ta oli edev, alalises meelituste näljas. Ta võis olla millenniumi jaoks ilus, aga võib-olla oleks tatänapäeva jaoks juba igav. Ehk oleks temast saanud tavaline kolme lapsega kodune ema, kelle mees käib Soomes tööl, kelle lapsed räägivad ainult MineCraftist ja iPhone’idest ja kes vaatab iga päev tundide kaupa Netflixi, et tal oleks mingigi elu.
Aga Stella on surnud.
Nagu Marilyn Monroe, ei saa ta kunagi vanaks ega koledaks.
GALERII: GOODNEWS / EVELIN KRUUS
