1. Avaleht
  2. GoodNews TV
  3. LUGEMISNURGA VIDEO I Astrid Grents: ainult sina ise saad muuta oma elu selliseks, nagu sa unistad
LUGEMISNURGA VIDEO I Astrid Grents: ainult sina ise saad muuta oma elu selliseks, nagu sa unistad

LUGEMISNURGA VIDEO I Astrid Grents: ainult sina ise saad muuta oma elu selliseks, nagu sa unistad

King of Kingsi kahekordne kikkpoksi maailmameister, Euroopa meister, Tai poksi MM-i kahekordne pronksmedalist ning oma saavutuste eest Olümpiakomiteelt kolm korda tunnustada saanud Astrid Johanna Grents luges Viru Keskuse Rahva Raamatu poes ette katkendi Arnold Schwarzneggeri raamatust “Ole kasulik. Seitse abinõud eluks”.

Arnold Schwarzenegger on maailma kuulsaim kulturist. Maailma enim tasustatud filmistaar. Maailma suuruselt kuuenda majanduse liider. Ja miski sellest pole juhtunud temaga juhuslikult.

Astrid Johanna Grents. Foto: GoodNews, Evelin Kruus

Ainult sina ise saad muuta oma elu selliseks, nagu sa unistad

Liiga paljud meist tunnevad end maailmas abituna, nagu elu lihtsalt juhtuks meiega. Tegelikult on täiesti lubamatu elada ohvrina ja mitte midagi ette võtta. Sest ainult sina ise saad muuta oma elu selliseks, nagu sa unistad – mitte keegi teine ei tee seda sinu eest.

Oma võimsas ja võimestavas raamatus “Ole kasulik. Seitse abinõud eluks” jagab legendaarne näitleja, kulturist ja endine California kuberner Arnold Schwarzenegger lugejaga oma vaimseid tööriistu ja põhimõtteid, mis on aidanud tal rajada teed edu ja tähendusrikka elu poole. Seitse reeglit, mida vaesest, kitsarinnalisest Austria linnakesest maailma vallutama tõusnud Arnold on elu jooksul järginud, on kättesaadavad absoluutselt igaühele meist. Ta selgitab neid veenvalt nii isiklike lugude, elumuutvate õnnestumiste kui ka eluohtlike ebaõnnestumiste kaudu – mõned neist on üldiselt teada, mõnest räägib ta raamatus esimest korda.

Astrid Johanna Grents. Foto: GoodNews, Evelin Kruus

„Ole kasulik“ oli mu isa parim nõuanne mulle,“ kirjutab autor. „Nõuanne, mis jäi meelde ega unune iial. Kasulik olemine on motiveerinud kõiki minu otsuseid ja aidanud koondada abinõusid nende otsuste tegemiseks. Kirjutasin selle raamatu nende sõnade auks ja oma isa nõuande edastamiseks. Kirjutasin selle raamatu, sest usun, et kõigil on kasu abinõudest, mida mina olen oma elu igas etapis kasutanud, ning et me kõik vajame usaldusväärset teekaarti, et elada sellist elu, nagu oleme alati igatsenud.“

Katkend raamatust “Ole kasulik. Seitse abinõud eluks”:

Ööpäevas on 24 tundi. Kasuta neid.

Mul on sulle veel häid uudiseid. Meil on peale töötahte veel midagi ühist. Meil mõlemal on ööpäevas 24 tundi töötamiseks. Kõik muu meie eludes võib olla täiesti erinev – vanus, raha, elukoht, tugevad küljed –, aga meil on ühesugune motivatsioon ja ühepalju aega. Suurepärane! See tähendab, et miski  pole võimatu, kui me kulutame aega ja näeme vaeva.

Foto: GoodNews, Evelin Kruus

Küsimus, mille sa pead endale esitama, kõlab: „Kui palju lasen ma aega raisku?” Kui palju sa kulutad aega mõtlemisele, kuidas pihta hakata, selle asemel et juba pihta hakata? Kui palju sa raiskad aega ühismeediale? Kui palju sa veedad aega telerit vaadates, videomänge mängides, juues ja pidutsedes?

Mina tahaks loota, et sa ei raiska seda eriti palju. Kahjuks laseb palju inimesi suure hulga aega raisku. Kõige suuremad süüdlased on need, kel on suured, auahned unistused, kes tahavad meeleheitlikult oma elu muuta, aga kui küsida neilt, mida nad oma unistuste täitmise nimel teevad, siis kulutavad nad kakskümmend minutit seletamiseks, kui hõivatud nad on. Pole üllatav, et inimesed, kes kurdavad kõige rohkem ajapuuduse üle, teevad kõige vähem tööd.

Las ma sõnastan ümber: hõivatus on jama. Kõigil meil on kiire. Meil kõigil on iga päev midagi teha. Kohustused ja ülesanded. Me kõik peame sööma, magama, arveid maksma. Mis on sel pistmist tööga, mida sa teed oma kujutelma ellu viimiseks? Kui see on sulle tähtis, siis leia aega.

Ma olin 1970. aastate keskpaigaks saavutanud suure hulga eesmärke. Ma olin saabunud Ameerikasse, võitnud Mister Universumi ja Mister Olümpia võistlused. Mind peeti üldiselt maailma parimaks kulturistiks. Aga töö ei olnud veel lõppenud. Kui oled jõudnud mäetippu, tuleb välja mõelda, kuidas seal püsida. Minu jaoks tähendas see osaliselt pilgu pööramist Hollywoodi poole, mis tõotas veelgi suuremaid eduvõimalusi, aga enne seda pidin ma veetma hea hulga aega, et end Los Angeleses korralikult sisse seada, jätkates samal ajal tööd, mida oli vaja teha võistlusvormis püsimiseks.

Esmalt koostasin ma kulturismivoldikud ja tegin Joe Weideriga kokkuleppe, et ta ei pea maksma mulle oma toidulisandite või seadete reklaamfotode eest, kui annab oma ajakirjades voldikute reklaamimiseks keskmise topeltlehekülje. Seejärel hakkasin ma võtma kursusi Santa Monica City College’is ja UCLAs, enamasti ettevõtluse valdkonnas. Lisaraha teenimiseks hakkasime Francoga müürseppadeks ja käisime üle linna müüre ladumas. Müüriladumise ja voldikute eest saadud rahaga ostsin ma kortermaja ja minust sai kinnisvaraomanik. Ja kui ma hakkasin konkreetsemalt liikuma Hollywoodi suunas, siis alustasin näitlemis- ning improvisatsioonitundidega, millest rääkisin eespool. Minu tantsukaart oli täis … sealhulgas tantsutunde!

Loomulikult ei teinud ma midagi suvaliselt. Lisaks sellele, et need asjad teenisid mulle raha või pidid aitama mul ühel päeval raha säästa, pidasin alati silmas oma eesmärke. Ma koostasin kulturismivoldikud, sest need aitasid minul ja spordil jõuda suurema hulga inimesteni. Need olid ka abiks inimestele, kes ei saanud mu seminaril osalemist endale lubada.

Ma otsustasin müüri laduda, sest see oli justkui lisatreening, ma sain oma päevitust täiustada ja inimestega inglise keelt harjutada ning nautida uhket tunnet, mis kaasneb millegi ehitamisega. Pea meeles, et minu eesmärk ei olnud mitte üksnes Ameerikasse tulla, vaid Ameerikasse kuuluda. Filmides mängimine oli selle üks osa, aga Los Angeleses on tänini alles seinu ja kõnniteid, mille me Francoga 50 aastat tagasi treeningute vahel ehitasime, ja need kuuluvad minu pärandi hulka samamoodi nagu täht Hollywoodi kuulsuste alleel või minu näopildiga reklaamtahvlid Sunset Boulevardil.

Ma käisin ettevõtluskursustel, et õppida Ameerika ärikeelt ja hakata seda loodetavasti ladusalt rääkima. Ma tahtsin ka valmistada end ette sõubisnise äriliseks küljeks, et agendid või stuudiod mulle käru ei keeraks.

Ma ostsin kortermaja, et mul oleks kuskil elada ja et ma ei peaks muretsema üüri pärast, mis on alati olnud üks peamisi põhjusi, miks näitlejahakatised võtavad vastu rämpstöid, mis ei kuulu nende karjäärikujutelma. Ma ei tahtnud olla töötav näitleja. Ma tahtsin olla märulikangelane ja meespeaosaline. Katus pea kohal tähendas, et ma võisin olla kannatlik ja öelda ära kõigist natsisõduri või skinhead’ist väljaviskaja pisirollidest.

Kui ma jutustan inimestele oma toonastest päevadest, isegi kui ma selgitan neile nagu sulle praegu, miks need nii tihedalt täis olid, on nad üllatunud.

„Millal sa süüa jõudsid?” küsivad nad. Enamasti sõin ma nagu kõik teised, ütlen ma neile. Või kui aega nappis, siis sõin autos teel jõusaali või õppimise ajal. Ma jõin ka igal hommikul tunnis oma valgujooki. Ja juhul, kui mul polnud aega süüa, … siis ma lihtsalt ei söönud. Söögikorra vahelejätmine pole veel kunagi kedagi tapnud.

„Millal sa üldse mõnusalt aega veetsid?” imestavad teised. Mul ei olnud kunagi mittemõnus, ütlen ma neile. Milleks tõmmata ennast ribadeks, kui see pole mõnus? Mulle meeldis treenida. Mulle meeldis õppida Franco juhendamisel müüri laduma. Mulle meeldis uute inimestega tutvuda ja aru saada, kuidas ameeriklased äri ajavad.

„Millal sa magasid?” on levinud küsimus. Ma tegin uinaku pärast hommikust trenni või veokis ajal, mil ehitatava seina mört kuivas, vastan ma. Aga harilikult magasin ma lihtsalt siis, kui olin väsinud.

„Kas sa ei olnud kogu aeg väsinud?” See on olnud alati üks järgmisi küsimusi. Ja mu vastus on iga kord sama – ei. Kui aus olla, siis on mul alati olnud palju energiat, juba lapsest saati, nii et see on osaliselt pärilik. Ent suurem osa, palju tähtsam osa on see, mis on nii paljudel inimestel puudu.

Kui töötad kujutelma ja suure eesmärgi nimel, siis pole midagi, mis annaks rohkem jõudu kui edu saavutamine. Kui mõni ärikursustel kuuldud kontseptsioon mind kõnetas, siis tahtsin selle kohta kohe rohkem teada saada. Kui mu inglise keel muutus paremaks, tahtsin inimestega rääkida ja veel rohkem harjutada. Kui ma tundsin jõusaalis pingutust, siis teadsin, et arenen, ja see pani mind tahtma tõsta, kuni käed otsast kukuvad. Mõnikord tegingi nii. Ma tõstsin seni, kuni tundsin pingutust, ja jätkasin, kuni hakkas valus, nagu Ali rääkis, misjärel jätkasin veel, kuni ei suutnud enam liigutada. Oli päevi, mil see oli ainus viis, kuidas mind jõusaali ajada. Ja kuigi ma olin kahtlemata kehaliselt kurnatud, oli mu vaim täiesti ergas. Ma olin elevil ja energiline, sest olin äsja kulutanud kaks tundi oma kujutelmale lähemale jõudmiseks.

Kuidas ma oleksin saanud sellisel hetkel magada?

See ongi meeleseisund, millele inimesed viitavad, kui nad räägivad vooseisundisse jõudmisest. Aeg paisub ja aheneb ühekorraga. Sa hakkad midagi tegema, edened ja hoplaa! – sa vaatad üles ning hommik on käes.

Kirjanikel, muusikutel, programmeerijatel, malemeistritel, arhitektidel, kunstnikel, kõigil, kes tegelevad mõne hobiga suure pühendumusega – kõigil on jagada samasuguseid lugusid.

GALERII: GOODNEWS / EVELIN KRUUS

Head Uudised GoodNews