Avaleht Hingele HEA IDEE PSÜHHOTERAPEUDILT I Pille Teearu: karantiinis olles muuda asukohta ja suhtumist
HEA IDEE PSÜHHOTERAPEUDILT I Pille Teearu: karantiinis olles muuda asukohta ja suhtumist

HEA IDEE PSÜHHOTERAPEUDILT I Pille Teearu: karantiinis olles muuda asukohta ja suhtumist

Teen kõik endast oleneva seoses hetkeolukorraga, ma pesen väga hoolikalt käsi, hoian 2 meetrit vahemaad, ma ei kohtu inimestega, olen klientide jaoks olemas virtuaalselt ja ikka ma ei tea, kas see on piisav ja nii lihtsalt on, sest me ei tea veel sellest viirusest kuigi palju. Ma olen muutunud väga ettevaatlikuks kommentaaridega seoses viirusega, sellepärast jagan lihtsalt enda kogemust ja kui see on mind aidanud, siis see võib aidata ka teisi.

Hakkasin otsima midagi, millest ma aru saan ja mõistan. Enne kiikumise juurde jõudmist, on vaja selgitada meie põhilisi vajadusi. Inimesel on alati soov elus midagi muuta, rahul oleme me harva ja polegi vaja, elu viib edasi ikka väike rahulolematus. Siin on meil alati olemas kaks võimalust, isegi karantiinis olles:

  1. Muuta asukohta.
  2. Muuta suhtumist.

Alustame esimesest, et mida see tähendab? Asukoha muutmise all saab mõelda reisimist, kodust välja kolimist, uue elukoha leidmist, uue kaaslase leidmist. Selleks et seda kõike teha, tuleb vanast vabaneda, öelda lahti oma senisest, oma mugavusest ja astuda uude. Täna on see karantiini olukorras tõeliselt keerulisem. Me ei saa minna pikemale reisile, et enda elu eemalt vaadelda. Kolimine vanast elukohast uude on ka esialgu edasi lükatud plaanide seas. Lahutada ja uut partnerit leida pole ka hetkel kuigi lihtne.

Järelikult on siin ja praegu ainuke see teine võimalus – muuta suhtumist.

Kui ma ei saa seda teha, siis mida ma saan teha? Saan muuta oma mõtlemist, saan mitte mõelda asjadele, mida hetkel teha ei saa. Kasutan jaatavat väljendusviisi. Ma püüan olla lahke enda ja teiste suhtes. Panen tähele kuidas ma suhtun ja mida mõtlen.

Ja kui ikka väga suur soov on muuta asukohta, siis mina lähen aeda, istun kiigele ja naudin kiikumist!

Jõudsin selle teemani, kui mitmel korral minu praktikas tuli ette seda, et me rääkisime kliendiga kiikumisest ja kiigutamisest. Beebina meid kiigutati vōi vähemalt hoiti süles ja liiguti mööda tuba, kuni nutt vaibus. Täiskasvanu on nii tugevalt ennast kontrolliv, et igasugune kiigutamine ei mahu tema tegevustesse. Mul oli tugitool töö juures, mis kiikus. Kui klient sinna istus, siis ta alguses ehmus. Tal oleks nagu jalad alt läinud, ta naeratas kohmetult ja kui nägi, et terapeut on ikka alles ja sama rahulik, rahunes ka klient ja hakkas nautima kiikumist. Nauding, mis saadakse kiikumise kaudu, on ühendus beebieaga, kus kiikumine tähendas kontakti emaga, ja erakordset kindlust. Miks me siis lubame endale seda nii vähe?

Kiikumisel on pikk ajalugu. Kiikumine on paljude rahvaste põlisemaid lõbustusi, mida on nauditud aastatuhandeid, ent mis on samas elujõuline ja arenev ka tänapäeval. Kiikunud on igas eas inimesed, kiigutud on üksinda või mitmekesi, tänasel päeval oleks soovitav ikka üksinda. See lõbustus, viib hinge  uinutusse ja inimene unustab mõneks ajaks oma viletsuse.

Kiikumine on maagiline ja kiikumisel on ka usundiline taust. Kiikumisel, mis tänapäeval seostub ainult meelelahutusega, on algselt olnud ka maagiline tähendus. Viljakuse ehk edasikestvuse tähenduses on kiikumist käsitlenud Miranda Bruce-Mitford, kelle sõnutsi sümboliseerib kiik viljakust ja selle liikumine seostub nii aastaaegade vaheldumise, Kuu ja Päikese tõusu ja loojumise kui ka suguühte rütmiga (Bruce-Mitford 1997: 96).Võib arvata, et kiikumine kui rituaalne tegevus ulatub kaugesse minevikku. Mõnedel rahvastel, näiteks kettidel, kuulus kiikumine eduka jahihooaja lõppu tähistavasse tavandisse. Mehed kiikusid hommikul päikesetõusu ajal, seistes näoga ida poole. Esimesena kiikus šamaan. Maagiliste toimingute kompleks pidi soodustama kütitud loomade taassündi, inimesele aga andma elujõudu ja nooruslikkust (sigivust). Keti muinasjuttudes esineb motiiv, kus vana lastetu inimene saab lõpuks pärast kiikumist järglase (Aleksejenko 1970: 31-32 jj).

Kogu eelneva kirjutise saab siduda isiksuse osade teraapia, meie psüühika kōige olulisema osa – sisemise lapse – tervendamisega. Me ainult räägime sellel teemal, aga ei tee midagi oma sisemise lapse heaks. Kui olime väikesed, siis mōjus meile rahustavalt just see, kui meid sülle vōeti. Nüüd saab kiikumise kaudu ennast ise sülle vōtta. Saada uuesti ühendus rahu ja kindluse tundega. Kiikumine tervendab ja loob ühenduse sisemise lapsega.

Head kiikumist ja kiigutamist ja iseendale teraapia tegemist!

Terapeudid on nüüd teie jaoks olemas virtuaalselt!

Pille Teearu

Psühhoterapeut, nõustaja

www.dhele.eu

LEAVE YOUR COMMENT

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga