Erika Räpp: märgid meie elus

Täna kirjutan seletamatust sunnist, mis paneb ette võtma julgust nõudvaid tegusid, sest need ei ole päris tavalised. Vahel tegutsen kohe, spontaanselt, ja ei ole seni pidanud kordagi kahetsema. Sel korral võtan hoogu pikalt.

Olukord vältab kokku juba oma aasta küll, arvan, kui vaatan koduaknast välja ja just sel hetkel satub vaatepilti vana mees. Mitu korda ühe päeva jooksul tegeleb rahvavoolu keskel füüsilise aktiivsusega. Kõnnib. Oletan, et tahab tunda kasvõi sellistki seltsi ning elu enese ümber. Tal pole kunagi ainsatki kaaslast.

Tegelikult ei tea ma ju, kui vana ta on. Ütlen pelgalt välise kaudu, et võib olla sinna üheksakümne tiiru, kuid nähes meest nii aktiivsena, ei ole välistatud, et on veelgi vanem, sest füüsiliselt aktiivsed inimesed näevad tavalisel juhul nooremad välja.

Temast on saanud minu salajane sõber. Olen fänniks täiesti võõrale inimesele, kelle taustast ei ole mul õrna aimugi.

Pärast “kohtumist” on ta hakanud silma jääma mujalgi minu elurajoonis. Näiteks olen toidupoes sisseoste tegemas ja märkan, et puhkab jalga ostukeskuse pingil. Mõni teine kord jalutan lapsega ja palun väga – puhkab jalga kõnniteeäärsel pingil. Alati valdab mind austustunne.

Nüüd siis see sund tahab, et istuksin kõrvale ja küsiksin, kuidas tal läheb. Tahan igasuguseid asju teada, aga peamiselt on tunne, et tal on mulle öelda midagi olulist ja tarka! Ega see kõrvale istumine ja väike vestlus iseenesest mingi julgustükk ju ole. Ka mitte see, kui akna tagant mööda vudib ning tekib tahtmine see avada ja hõigata, et läbi astuks mu poolt, sest lõuna sai just valmis. Hoopis see, et äkki saan teada midagi, mis sunnib mugavustsoonist välja ronima!

Miks just tema? Näen enda ümber igapäevaselt teisigi elatanud inimesi ja üldse igasuguseid inimesi. Miks tekitab suurt ärevust tunne, et võin ta peagi kaotada ja teada jääb saamata midagi, milleks ta mu teele on saadetud?

Kogu loo taustal kerkib veel üks küsimus, et miks ometi nõuavad nii loomulikud asjad vahel julgust? Vastus on mul tegelikult olemas. Tuli südamest kohe, kui olin esitanud. Sellest hoolimata jätan igaühe mõtisklema omal viisil, kuna vaatepilt, mis meile avaneb käidud rajal, on erinev sõltuvalt asukohast.

Erika Räpp 
Blogija