Dave Benton kitsikuses elatud lapsepõlvest: koos olles suudetakse kõike ja on kõik eluks väärtuslik olemas

“Ma kuulun suurde perekonda. Kujutage ette kolme õde ja nelja venda, kellest kõik on üksteisest paar-kolm aastat nooremad või vanemad. Minust vanemaid õdesid-vendi oli viis. Isa käis tööl, vahel ka tööd otsimas, ema aga kandis meie eest kodus hoolt ja kasvatas meid suure armastusega,” kirjutab Dave Benton oma raamatus “Olen see, kes olen”. Ta tõdeb, et ta pere polnud rikas, pigem oli paljustki tavapärasest puudus, kuid tänu vanematele kasvasid nad üles üheskoos ja õnnelikult.

Ühtehoidev pere

Dave Benton selgitab, et tema ema vanemad olid erinevat päritolu: vanaema oli Aruba arawaki indiaanlaste järeltulija ja vanaisa põlvnes eurooplastest. Perekonna kaugemad juured ulatuvad isegi Varssavisse. “Nii et saarel oli igasugu päritolu rahvast. Ema esiisade poolt nägin oma silmaga vaid vanaisa. Vanaema suri enne minu sündi,” kirjutab ta.

Tema isa vanemad pärinesid aga naabersaarelt Curaçaolt. Nende eelkäijad omakorda olid aafriklased. Isa perekonna sugupuu juured on Zimbabwes.

“Meie vanemad õpetasid meid hoolima üksteisest ja sellest vähesest, mis meil oli. Hoidsime väga kokku. Õed mängisid nukkudega, palmitsesid üksteise juukseid ja tegid kõike muud, mida tüdrukud ikka teevad. Muidugi ka õppisid üheskoos. Meie, poisid, olime huvidelt sarnased – jooksime ringi, mängisime palli, lõhkusime asju ja tegime muid poiste tempe. Perekonnana seisime kaljukindlalt üksteise eest läbi kõigi nende aastate,” meenutab ta. Pere  elas Arubal Dakota-nimelises külas, seega väga väikeses kogukonnas, kus kõik tundsid kõiki. Majad külas kuulusid riigile ja neid renditi elanikele. Need majad Bentonile ei meeldinud, sest olid kitsukesed ja seal oli vaevu ruumi liikuda, mis tähendas, et toas mängida ei saanud.

Ta rõhutab, et ühtehoidmine oli elu võti. Bentoni peres oli au sees mõttetera: “Pere, kes palvetab koos – püsib koos”. Teisisõnu – koos olles suudetakse kõike ja on eluks vajalik ning väärtuslik olemas.

Vanematelt saadud eeskuju

“Mu ema – puhaku ta rahus – oli võitleja, ellujääja, tõeline daam ja armastav abikaasa. Nägin temas kõiki neid külgi. Ta läks läbi elu püstipäi nii heas kui halvas. Ta toetas meid kõiges, innustas igati, et elus kellekski saaksime, et lõpetaksime kooli kõigi raskuste kiuste ning rajaksime haridusele toetudes oma elule alusmüüri – see oli tema moto. Mu isal poleks saanud olla paremat naist. Ma ei mäleta kordagi, mil mu isa oleks koju tulnud ja ema poleks olnud teda toetamas. Õppisin temalt oskust enda eest võidelda ja mitte alla anda ning see on kinnistunud mu loomusesse maast madalast. Olen talle selle eest väga tänulik. Ta lahkus siit ilmast kõrges vanuses – 93-aastasena,” meenutab Benton raamatus oma ema.

Ta kirjeldab ka oma isa kui läbinisti positiivset inimest, elusse uskujat, abivalmis härrasmeest ja suurepärast abikaasat. “Tema peamine eesmärk oli teha tööd ja toita oma peret ning ta võitles selle nimel kogu elu. Isa oli hea meistrimees, puusepp, maaler, müüriladuja ja elektrik. Ta õpetas mullegi kõike seda, veendes mind, et kui peaks tulema päev, mil ma ei saa kedagi palgata või appi paluda, saaksin loota iseendale. Tal oli fantastiline stiilitunnetus – alati riietus ta kõige maitsekamal moel ja kandis kübarat,” räägib ta oma isast. “Lisaks tehnilistele oskustele ja isaksolemise tarkusele, õppisin temalt ka austavat käitumist naiste suhtes. Ta armastas mu ema ja kohtles teda alati kui kuningannat: avas talle uksi, pakkus istet, suudles kätt, tegi süüa, jagas komplimente soengu ja riietuse kohta. Ta kiitis ema kokakunsti ega tõstnud kunagi tema peale häält. Isa jäi härrasmeheks kuni oma surmani seitsmekümne kolme aasta vanuses. Mu vanemad tähistasid oma neljakümnendat pulma-aastapäeva vaid mõni nädal enne isa surma.”

Ei muudaks midagi peale kitsikuse

“Ma kiidan alati oma vanemaid selle eest, kuidas nad meid kasvatasid, selle eest, mida õpetasid ja kuidas kõigega hakkama said,” kirjutab Benton ja lisab, et ei muudaks midagi peale olukorra, milles nad tollal elasid. “Nad seisid silmitsi kitsikusega, kuid kasvatasid sellegipoolest üles seitse last, toitsid ja koolitasid meid, toetasid kõiki kedagi eelistamata. Nad olid suurepärased vanemad. Said hakkama läbi kõigi raskete aegade.”

Raamatu saab tellida Rahva Raamatu e-poest!