Rännaku meetodi looja Brandon Bays annab oma raamatus „Rännak“ nõu, kuidas vabaneda sõltuvustest. „Meie valgus ei ole ainus, mille peale asetame lambivarju. Väga tihti püüame katta ja varjata ka oma emotsionaalseid tundeid. Leian, et eriti tõsi on see sõltuvuste puhul. Sõltuvused on sageli enda kõrvalejuhtimise vahend sügavast emotsionaalsest probleemist, millest me jagu ei saa või mida me ei söenda tunnistadagi,“ sõnab Bays.
Baysi sõnul õpetatakse meie kultuuris meid sageli tegelema sõltuvuse (liigsöömise, alkoholi või meelemürkide tarbimise, arutu ostlemise, varastamise või hasartmängude) PINDMISE KÄITUMISEGA. Ning me ei mõtlegi vaadata PROBLEEMI TUUMA, mida eeskätt niisugune käitumise põhjustab!
Näiteks teame päris hästi, et meie kaal pole see, mis ta võiks olla, ja nõnda tegeleme sellega, muutes dieete, korraldades paaste või vahetades treeninguprogramme. Me tegeleme oma käitumisega, kuid meil ei tule mõttesse küsida: „Jah, aga miks ma üldse söön nii palju?“
Nõnda siis saavutamegi uue dieediga edu ainult lühikeseks ajaks, aga siis hiilivad meie vanad tavad pikkamööda tagasi ja kaal hakkab jälle tõusma. Miks? Sest me pole avastanud, mis põhjusel me liigselt sööme. Emotsionaalne tegelik põhjus varitseb endiselt keha sees ja sellega ei ole tegeldud.
„Väga sageli tõstab mõni rännakuseminarides käe ja ütleb: „Mul ei ole emotsionaalset probleemi, minu probleem on, et ma ei suuda hoiduda ülesöömisest ehk näksimisest.“ Iga kord, kui mõni niimoodi räägib, mõtlen ma, mis tunnet ta püüab „maha suruda“, mis tunne see on, millele ta pole suutnud silma vaadata. Muidugi nad ise ei teagi, et neil on emotsionaalne probleem – nad toppisid selle kuhugi sügavale ja panid magama enne veel, kui andsid endale võimaluse tunda, mis seal päriselt on.
Sageli kuuleme väljendit „lohutustoit“. No missugune emotsionaalne tunne või probleem vajab lohutamist? Toit nüristab meie võimet tunda. Kui paljud meist saavad ausalt öelda, et sööme vaid sellepärast, et keha on näljane ja vajab kosutust?
Seepärast õhutan seminaridel igaüht proovima järgmist eksperimenti. Pange silmad kinni… Nüüd kujutlege mõnd hiljutist korda, kus sirutasite käe suupiste järele… Konkreetset korda… Kui teil see mälestus on käes, keerake kaamera paar sekundit tagasi selle hetkeni, millal tärkas impulss haarata toidu järele… (Ma ootan, kuni nad selle ära tunnevad)… Nüüd minge paar sekundit tagasi otse enne seda, kui impulss tärkas… Just enne seda, kui tekib otsus võtta või süüa toitu, mida te tegelikult tunnete… Tundke vabalt, mis seal tegelikult on,“ kirjutab Bays.
Ta jätkab: „Paratamatult ilmud kõigi näole üllatusilme, kui nad avastavad, mille tunne oli tegelikult enne impulssi, enne seda, kui nad hoidusid seda tundmast ja surusid selle alla. Sageli on see sügav tühjuse-, üksildus-, meeleheite- või ärevustunne. Enamasti on see väga tugev ja sügav emotsioon. Niipea kui see endast „märku annab“, sirutame juba käe selle vältimiseks toidu järele, pageme selle eest ja paneme ta uuesti magama.
Rännakutöös ütlen ma alati: „Ärgake üles.“ Kui olete ära tundnud emotsionaalse probleemi, mida te väldite tundmast, on teil olemas tööriistad, et sellega lõpuks Emotsionaalse Rännaku protsessi tegeleda! Aga kui te muudkui surute oma tunnet agaralt tagasi, kuidas te saategi jõude selle juurteni ja seda lahendada?“
