Avaleht Inspireeriv VALI ENNAST I Carmen Pritson-Tamme: Looja on loonud sind siia püha eesmärgiga!
VALI ENNAST I Carmen Pritson-Tamme: Looja on loonud sind siia püha eesmärgiga!

VALI ENNAST I Carmen Pritson-Tamme: Looja on loonud sind siia püha eesmärgiga!

„Ma luban teile, et kui lõpetame tänase õhtu, siis te lähete välja ja tõmbate sisse värsket õhku mõttega „ma elan täiega“,” ütles Carmen Pritson-Tamme 5. jaanuaril suurseminaril „Vali ennast!”.

„Mul on väga uhke tunne kutsuda siia lavale üks naine, kes on olnud mulle aastaid inspiratsiooniks, kuigi ta seda ise ei tea,” tutvustas Carmenit seminari korraldaja Kaidi Karilaid. „Ma olen teda jälginud läbi meedia, üldse olen jälginud selliseid saateid, kus tehakse head, sest mind on terve elu huvitanud see, et inimesed lõpetaksid üksteise peale viha valamise. See eraldus, see hoolimatus, lahkusetus – millal see lõppeb?”

„Carmen on aus, ta on ehe, ta loob selgust kohe, kui ma temaga räägin, ei mingit peitust, ka väga uudishimulik. Mõtlen, mis temas veel peidus on. Ta on 43-aastane ja kui ma temalt küsisin, miks ta teeb seda, mida ta teeb, siis ta ütles: „Ma ei saa enam muud moodi, ma lihtsalt ei lepi vähemaga.“,” lisas Kaidi.

Carmeni lugu

Carmen paneb rahva kohe kaasa elama. Käima läheb muusika ja publik laulab kaasa. Siis hakkab Carmen kõnelema.

„Igal hommikul sa ärkad üles mingisuguse soovi, mingisuguse teadmisega, mida täna luua. Igal hommikul sa eeldad, et kui mina tahan seda, siis minul hakkavad sellised asjad juhtuma. Küsimus on selles, et milliselt tasemelt sa hakkad neid mõtteid looma,” ütleb ta. „Kes on need tegelased sinu muinasloos? Kes oled sina selles muinasloos?”

6-aastasena tahtis Carmen saada näitlejaks. Ta elas selle unistusega 16. eluaastani. Siis need uksed sulgusid: ta visati näiteringist välja, sest arvati, et ta on liiga ambitsioonikas, talle ju ei sobi muu kui ainult pearollid. „Mu õpetajal oli tegelikult õigus, mulle tõesti ei sobinud see,” tunnistab Carmen, „aga ma olin valmis ennast proovile panema ehk ohverdama.”

Carmenil ei olnud aastaid unistusi, sest kadus tema Põhjanael, mille poole ta oli vaadanud 16 aastat. Mis saab siis, kui sinu Põhjanael kaob? Sa hakkad teenima kellegi teise tõde. Carmeni jaoks olid need tema vanemad. Ta hakkas täitma nende soove. Ema soovis, et Carmenist saaks advokaat. Carmen õppis kaks aastat juurat, kuid see polnud tema jaoks. Siis õppis inglise filoloogiat. See ei olnud ka tema jaoks, aga ta pani kolm aastat vastu.

Carmen läks mööda maailma rändama. Ta töötas viis aastat juhtivatel kohtadel maailmas, aga see ei pakkunud midagi peale raha. Kuni ühel päeval ta nägi oma Põhjanaela. Ta avas ühe ingliskeelse ajalehe ja seal oli kuulutus, et otsitakse produtsenti TV3-e Leedu kontorisse. Carmen töötas teles kümme aastat. Lõi väärtust inimeste südames ja ta usub, et ka inimeste teadlikkus muutus.

Carmeni süda oli täis rõõmu ja valgust, kuni ühel päeval tõmmati ka sellele Põhjanaelale must tekk peale: ta sai kirja, kus öeldi, et saade „Oled jätnud jälje“ ei jätka enam.

„Ma teadsin, et nüüd on kõik, rohkem ma siit uksest enam sisse ei tule, sest ma ei lase ennast enam madaldada, mõnitada, ei lase endale öelda: „Me ei vaja sind enam.“ Mis te arvate, mis see oli, mis nii rääkis? Ego,” mõtiskleb Carmen.

Ta kukkus kookonisse, mis oli veel hullem kui lihtsalt solvumine. Ta hakkas endale rääkima, et kõik on hästi: „See oli selline positiivne mõtlemine. Meile on ju õpetatud, et mõtleks positiivselt, kõik on hästi. Kui sa mõtled, et kõik on hästi, siis justkui nagu seda pole olnud. See ei vasta tõele, sest positiivsest mõtlemisest ei piisa. Kui sa mõtled positiivselt, siis sellele peab järgnema midagi, mis on olulisem. See on tegutsemine, valikud ehk kui sa mõtled positiivselt, siis vali see samm, mida sa teed järgmisena.”

Carmen elas selles mullis, et kõik on väga positiivne, väga pikalt. Kui mingi asi maksis 2 eurot, oli see Carmeni jaoks liiga palju. Oli ka olukord, kus ta andis kassas asjad tagasi. See ei olnud ammu, vaid viimase kahe aasta jooksul.

Ta teadis, et ühel päeval ta tuleb sellest välja ja see päev ka tuli. „Minu teele tulid inimesed, kes tõestasid mulle, et ma olen väärt palju enamat,” ütleb Carmen.

Parem homne

Saalis läheb taas käima muusika. Carmen palub rahval saalis tõusta, silmad sulgeda ja käe südamele asetada.

„Kujuta ette, et oled suurel aasal. Sellel aasal oled ainult sina, seal ei ole mitte kedagi teist. Seal oled sina ja kuskil seal eemal on sinu Põhjanael. See hetk, milles sa praegu oled, miski on toonud sind siia. Sa oled võtnud endaga kaasa kõik need kogemused, mis sulle on antud. Elu ei juhtu sinuga, vaid elu juhtub sinu jaoks. Iga kogemus, mida sa oled siiani, tänase päevani saanud, on teinud sind tugevamaks. Sinu Põhjanael võib olla vahel kadunud, aga see ei kao, sest see tuli sinuga koos, kui sa siia ilma sündisid. Sinu eesmärk anti sinuga kaasa, sinu sünniga. Sa sündisid siia ilma ja Jumal pani sulle südamesse peegelduse sinu Põhjanaelast,” ütleb Carmen.

„Vaata enda ümber, vaata pisut kaugemale. Seal eemal on kuristik, seal on kaljuserv. Mine astu sellele lähemale, sest sa tead, et sa tahad luua muutust siin ja praegu. Sa tahad astuda lähemale enda päris unistusele, enda päris olemisele,” jätkab ta. „Astu veel lähemale. Nüüd on sinu kõrvale tekkinud mingi väike häiriv meel. Ta hüppab sinu ümber, häirib sind, tahab sulle õlgadele hüpata, segab sind.”

„Vaata otse: üle selle kuristiku viib rippsild, millel ei ole käetugesid, aga sa tead, et seal teisel pool kuristikku antakse sulle võimalus astuda kõrgemale, lähemale enda unistusele, enda päris soovidele. Mine lähemale sellele sillale. Proovi sellele astuda ja vaata, mida teeb meel. See on sinu hirm, sinu nõrkus, eelarvamused, teadmatus. Ta raputab seda nii, et sa ei saa sellel sillal püsima jääda. Tule tagasi. Sa ei ületa seda kuristikku, kui sa lased meelel end juhtida.”

„Ma ulatan sulle nüüd raamatu,” räägib Carmen seisjatele, kes hoiavad endiselt silmi kinni. „See võib olla sinu jaoks Piibel või lihtsalt püha raamat. Ma annan sulle selle kätte ja tunne selle raamatu raskust enda käes. Vaata seda raamatut. Mida sa selles näed? See oled sina, see on sinu algolemus. Midagi, mis on nii püha, et seda ei saa mitte keegi lükata, tõugata, sest see on püha. Looja on loonud sind siia püha eesmärgiga, püha teadmisega, et sul on siin elus ülesanne, mille sa pead täitma.”

„Vaata seda raamatut, mine sillale lähemale ja ära tõsta pilku sellelt raamatult. Mine ja mine ja mine. Sa oled jõudnud teisele poole, raamat sinu käes helendab, sul on puhas valgus. Tõsta see raamat enda südamesse, hoia seda oma südames, sest sa tead, et see oledki sina. Kui sa vaatad nüüd tagasi, siis seal ei pruugigi seda silda enam olla, sest sul ei olnud seda vaja. Sinu jõud, sinu teadlikkus, sina olid see, kes astus üle kuristiku ilma, et oleks silda vajagi. Meelt enam ei olegi, oled sina, sinu valgus. Hoia see enda südames ja tee kõik valikud, mida sa tänasest päevast teed, teades, et see püha raamat ongi sinu Põhjanael,” lõpetas Carmen, palus publikul istuda ja silmad avada ja tänas kõiki kuulamise eest.

Kommentaarid