VAATA SAADET I 14-aastasena röövitud Elizabeth Smart: kõik kadunud inimesed väärivad leidmist, et ka nende lugudel oleks lõpp
Hiljuti tapetud Gabby Petito vanemad tegid üleskutse ka teistele kadunud inimestele pöörata sama suurt tähelepanu kui nende tütar sai. “Meil tahame, et sellest tragöödiast sünniks midagi psoitiivset. Tahan, et aidataks kõiki inimesi, kes on kadunud ja vajavad abi,” räägib Gabby isa. “Kõik saavad seda teha.”
Röövitud Elizabeth Smarti lugu
“Red Table Talk” saates rääkis oma võimsa loo Elizabeth Smart, kes rööviti kodust voodist 14-aastaselt. Ta elas läbi tõelisi õudusi. Röövijad väitsid, et on usuprohvetid. Tüdrukut sunniti jooma alkoholi, vägistati igapäevaselt, seoti puu külge ja näljutati. 9 kuud hiljem leiti ta kodu lähedalt ja päästeti. Nüüd on ta abielus ja kolme lapse ema. Ta räägib oma lugu, et kadunud laste vanematele lootust anda ja võitleb väsimatult, et olla hääl seksuaalrünnakute ohvritele.
Elizabeth sõnas, et Gabby juhtum lõppes traagiliselt ning see murrab ta südame. Ta ise ütleb, et kadunud olles ta soovis, et ta päästetaks, ent lootust ta kogu aeg ei tundnud. “Oli ka tumedaid hetki,” nentis ta.
Kõige hullem on mitte teada, kas kadunud inimene on elus või mitte
“Mu vanemad alati ütlesid, et kõige hullem osa oli mitte teada, kas ma olen elus või surnud,” rääkis Elizabeth. Ta meenutas ka, et esimesel ööl küsis röövijalt, kas ta vägistab ja tapab ta ja kui ta seda teeb, tehku kodu lähedal, sest talle oli tähtis, et vanemad leiaks surnukeha ja teaks, et ta ei jooksnud ära. “Kui mõtlen Gabbyle ja teistele ohvritele, mõtlen, et nad väärivad leidmist, et nende lugudel oleks ka lõpp.”
Taastumine on keeruline
Koju tulles oli talle tähtis, et perekond oli talle toeks. “Paljusid ründavad pereliikmed, kes peaksid neid kaitsma. See paneb mind tundma, et mul vedas, et mind röövis võõras,” ütleb ta karmi tõe.
Tal vedas ka, et tema juttu usuti – paljusid aga ei usuta. Sellest oleneb ka, kas suudad edasi liikuda või see jääb su hinge. “Päev pärast kojutulekut viidi mind psühholoogide juurde. Ma pidin nende küsimustele vastama. Arvasin, et nad aitavad. Ma polnud kindel, miks seal olin. Läksin tuppa ja seal oli kaks keskealist meest. Nad avasid kapi ja ütlesid, et võin valida iga kaisulooma, mida tahan. Ma mõtlesin, et ma olen 15 elasin üle 9 kuud kaisuloomata, elan ka selle üle. Sulgusin endasse, sest nad olid sama vanad kui mu röövija ja ka usklikud. Aga selles olukorras pani see mind tundma ebamugavalt,” räägib ta. Pärast selgus, et psühhiaatrid pidid tema eest kohtus tunnistama. Tema aga tundis, et see oli teraapia ja keeldus sellest edaspidi.
Elizabeth räägib, et on palju lugusid, millest me üldse ei kuule. Seetõttu jagasid saates lugusid kadunud laste vanemad.
