Terapeut Liis Kuurme blogi: seksis on alati vajalik üksteise mõistmine ja teatud empaatia

Infovälja- ja sagedusterapeut Liis Kuurme kirjutab oma blogis seksist ja seksuaalsusest pärast eriolukorda. ““Koroona-kriisi“ ajal hakkasin saama kümnetelt meestelt sotsiaalmeedias (Facebook) sõbrakutseid. No mitte 10 või 20, vaid ca 20-30 meest ühe päeva jooksul!” kirjutab Liis. “Alguses ehmatas see mind, sest mulle tundus, nagu minu üle tehakse nalja mingis salajases seks-portaalis, kuid siis tekkis sportlik huvi, miks siis ikkagi nii?”

Kriisiolukorras väljendus inimestes see, mis oli pikka aega peidetud

Kõik sõnumid olid siiski Liisi sõnul väga viisakad, kuid erinevaid ettepanekuid tutvumise, kohtumise ja suhte loomise osas tuli. “Selgitades aga, et ma suhtest huvitatud ei ole, oli enamasti jutt lõppenud,” räägib ta. Küll aga osutusid mõned sõnumeerijad meesteks, kes päriselt vajasidki abi ja toetust. “Nii avastasin ennast hoopis teisel tasandil lahendamas kahte suitsiidi, sügavat depressiooni, leina ja muid keerulisi teemasid, olles mitte terapeut, vaid hinnanguid mitte jagav sõber,” räägib ta.

Liisi sõnul kestis kriisiolukord kaua aega ning puudutas meid kõiki, väljendades inimestes seda, mis muidu on olnud teisejärguline või peidetud.

“Nimelt on ennekõike meestes see möödunud kriis äratanud üles väga olulised mustrid, hirmud ja n-ö ellujäämisega seotud teemad. Instinkt ellu jääda ja ka elu jätkata ja kogeda elujõudu käib teatavasti enamasti läbi seksuaalenergia,” selgitab Liis oma blogis. “Nii on väga mugav olnud ennekõike läbi erinevate tutvumisportaalide aga ka lihtsalt sotsiaalmeedia leida kerge ja pinnapealne leevendus – seksi näol – oma rahulduse saamiseks.”

Seetõttu on avaldunud koroonakriisi tõttu ennekõike seksuaalsusega seotud probleemid. “ Kas seda seetõttu, et inimestel oli rohkem aega ja võimalust vaadata enda sisemaailma? Või hoopis seetõttu, et isolatsiooni sattudes tekkis neis paanika, et nende primaarsed vajadused jäävad rahuldamata?” arutleb Liis.

Inimesed ei saa enda seksuaalsusega enam hakkama

“Mulle tundub, et inimesed ei saa iseenda seksuaalsusega enam hakkama. Nad kas ei oska tunnistada või ei oskagi näha, kust selle probleemkoha alge istub,” kirjutab Liis. “Nii hakatakse astuma oma sügaval sisemuses istuvate murede, probleemide lahendamiseks suhteliselt äärmuslikke ja meeleheitlikke samme. Selliselt jõuamegi tagasi olukorra juurde, kus oma ürgset seksuaalset vajadust asutakse lahendama ka läbi võhivõõrastele teemakohaste ettepanekute tegemisega. Kas see siis ongi just seetõttu, et nendel meeleheitel inimeste puhul puudub teistpidine väljund oma probleemidele vastu vaadata? Või oskamatus oma emotsioonide ja vaimse seisundiga hakkama saada?”
Liis näeb enda sõnul aina rohkem teraapias sarnaste probleemidega inimesi. “Võin öelda, et tegelikult ükskõik, mis valdkonnas väljendub probleem – on see tervis, töö, suhted või raha, siis selle kõige primitiivsem ja instinktiivsem väljund, kust seda pinget hakatakse maandama, on seks,” kirjutab ta, et seksuaalsus on ju kõige suurem elujõu allikas.

Mehed on emotsionaalselt õrnemad kui naised

“Lisaks tasub tähele panna, et enamus mehed on oma olemuselt teatud aspektides emotsionaalsuses kordades siiski õrnemad, kui naised. Kuid mehed ei oska seda emotsionaalsuse allasurumist enamasti muudmoodi väljendada/lahendada kui läbi agressiivsuse. Kõik vägistamised, koduvägivallad jm on tingitud paljuski rahuldamata emotsionaalsest vajadustest ning ka seksuaalsusest,” võtab Liis kokku. “Mehed ei leia enda rahuldamatusele väljundit ja esimene reaktsioon on agressiivsus, mistõttu tegeletakse hilisemalt vaid nendele suunatud kohtumõistmise ja süüdistamisega, kuid mitte algpõhjuste analüüsimise ja lahendamisega.”

Naistel on aga oma emotsionaalsust ja selle väljaelamist ning maandamist tihtipeale lihtsam teha, sest oma algolemuselt ongi naiselik energia loominguline ja emotsionaalne. “Naistel on lihtsam saada oma tunnetega kontakti, sest seda on ka taaskord see ühiskondlik norm või kokkulepe soosinud ja lubanud,” kirjutab Liis.

Tema sõnul on kokkuvõttes seksis alati vajalik üksteise mõistmine ja teatud empaatia, et mõista, millised on kummagi poole vajadused ja millega võiks arvestada. “Mida vähem on ootusi ja tingimusi, seda lihtsam on kummalgi poolel ju tegelikult olla ka intiimsetel hetkedel see vaba ja kompleksideta partner,” kirjutab ta. “Võin veendunult väita, et kui iga inimene võtaks tõsiselt tähelepanu alla oma hetke seisundi kaardistamise, saame palju juba eos lahendada, et kriisijärgne aeg oleks meie inimestel nii emotsionaalselt, füüsiliselt, vaimselt, psüühiliselt kui seksuaalselt tervem.”

Loe postitust siit.