RAAMAT I Kas optimismigeenid on olemas?
Martin Seligman, Jane Gillham, Karen Reivich ja Lisa Jaycox kirjutavad oma raamatus „Optimistlik laps“, et agressiivsetel vanematel kipuvad olema agressiivsed lapsed, musikaalsetel vanematel musikaalsed, alkohoolikutest vanemate lapsed kalduvad alkoholismi, geeniuste lapsed on üldiselt väga targad. Optimistlikel vanematel on pigem optimistlikud lapsed, pessimistlikel vanematel pigem pessimistlikud.
On kaks üldist hüpoteesi
Autorite sõnul on kaks üldist hüpoteesi: esimene on see, et lapsed pärivad vanemate geenid ja nende geenide kombinatsioon määrab agressiivsuse, muusikaande, alkoholismi, geniaalsuse või optimismi. Teise hüpoteesi põhjal loovad vanemad oma lastele keskkonna, mis arendab neis agressiivsust, musikaalsust, alkoholismi, geniaalsust või optimismi. Kaksikuid tähelepanelikult ja suurel hulgal uurides saab käsitleda neid hüpoteese teineteisest lahus.
Autorid selgitavad, et identsetel kaksikutel on identsed geenid.
Kahemunakaksikutel seevastu on ainult 50 protsenti identseid geene.
Geneetiliselt on nad nagu kõik teisedki õed ja vennad, ainult et juhtumisi sündinud ühekorraga, samal ajal. Mõelgem identsete kaksikute sarnasustele võrreldes kahemunakaksikutega, kasvõi näiteks kasv. Identsed kaksikud on palju suurema tõenäosusega teineteisega ühte kasvu kui kahemunakaksikud ja teadaolevalt on kasvul pärilik alus.
Uurides, kui palju sarnanevad teineteisega identsed kaksikud võrreldes kahemunakaksikutega, saab välja selgitada, kui suur osa on geenidel võrreldes kasvukeskkonnaga (ja kõige muuga). Näiteks on identsed kaksikud IQ poolest palju sarnasemad kui kahemunakaksikud. Võrdlus ütleb meile, et 50–75 protsenti IQ-st on pärilik, ülejäänu (25–50 protsenti) jääb mittegeneetiliste tegurite, nagu kasvatuse, koolikogemuse, lapseea haiguste, IQ hindamise ebatäpsuse ja lootehormoonide kanda.
Raamatus tuuakse välja, et võib-olla kõige hämmastavam leid kaksikute uurimisest on see, et ligikaudu veerand kuni pool iseloomujoontest on päritud vanematelt, seega ka depressiivsus, tööga rahulolu, religioossus, liberaalsus, autoritaarsus, joviaalsus, kui nimetada vaid mõnda. Isegi see, kui palju vaadatakse telekat ja kui suur on tõenäosus lahutada, on 50 protsendi ulatuses pärilik.
Kuidas see nii saab olla, võite imestada: lahutamist ja telerivaatamist pole maailmas isegi nii kaua olemas olnud, et evolutsioon oleks need saanud välja valida. Tõsi, aga iseloomujooned, nagu agressiivsus või himurus või tegutsemistahe või passiivsus on tunduvalt vanemad ning moodustavad lahutamise ja telerivaatamise aluse. Kuna nii suur osa isikupärast ja käitumisest on pärilik, tekkis autoritel huvi, kui suur osa optimismist võiks seda olla. Selle välja selgitamiseks suundusid nad 1990. aasta augustis Ohios asuvasse Twinsburgi.
Uuring kaksikute kohta
Mõistes oma ainulaadset seisundit teaduses, olid Twinsburgi kaksikud teadlastega väga koostööaltid. Püsti pandi telk ja lasti 115 identsete kaksikute ja 27 kahemunakaksiute paaril läbi teha seletusstiilide testi. Seejärel vaadati, kui sarnased olid omavahel identsed kaksikud võrrelduna kahemunakaksikute omavahelise sarnasusega. Identsed kaksikud sarnanesid optimismi ja pessimismi poolest omavahel tunduvalt rohkem kui kahemunakaksikud. Kui üks identse paari kaksikutest oli tugev pessimist, oli ka teine peaaegu kindlalt tugev pessimist. Sama kehtis ka optimismi kohta. Seevastu ühe kahemunakaksiku tulemus ei ennustanud sugugi teise kaksiku tulemust. Kui hinnati nende optimismi pärilikkust, siis osutus, et see jääb alla 50 protsendi.
Autorid toovad siiski välja, et see leid pole täiesti kindel. See võib tähendada ka ainult seda, et identseid kaksikuid koheldakse rohkem ühtemoodi kui kahemunakaksikuid ja suurem sarnasus identsete kaksikute elukogemuses tekitab nende suurema sarnasuse optimismis. See on veenev arutluskäik, mille kummutamiseks on üks kaval võimalus: uurida identseid kaksikuid, keda on kasvatatud lahus. Kui identsed kaksikud noores eas lahutada ja kasvatada üles erinevates peredes, siis on raske väita, et mõni nende silmatorkav ühine iseloomujoon tuleneks ühesugusest kohtlemisest, mitte geenidest. Nii et kui identsetel kaksikutel, keda on eraldi kasvatatud, on sarnasem seletusstiil kui kahemunakaksikutel, on selle taga geenid.
Autorid nendivad, et võib-olla arvate, et selle tõestamiseks on raske leida piisavalt palju eraldi kasvanud kaksikuid, aga Rootsi adopteeritud kaksikute ühingu uuring on sellega hakkama saanud. Seitsekümmend kaks paari identseid kaksikuid, kes olid kasvanud lahus, täitsid 1987. aastal optimismi küsimustiku, nagu ka 126 paari koos kasvanud identseid kaksikuid (lisaks 178 paarile lahus kasvanud kahemunakaksikutele ja 146 paarile koos kasvanud kahemunakaksikutele). See uuring andis samasuguse tulemuse nagu Twinsburgi uuring: optimism ja pessimism on umbes 25 protsendi ulatuses päritav. Tõepoolest, erinevus 50-protsendilise ja Rootsi 25-protsendilise pärilikkushinnangu vahel võib peegeldada koos kasvanud identsete kaksikute kasvatamise sarnasust.
See veenis enamikku teadlasi, et optimism tuleb osaliselt geenidest.
