MIKS on oluline oma missioon avalikuks teha?
Raamat “Imede valem” põhineb autor Hal Elrodi strateegial, mida kasutades on ta täitnud uskumatuid eesmärke ning saanud mitmesajamiljonilise aastamüügiga müügimeheks, jooksnud ultramaratoni pärast ülirasket autoõnnetust, kuigi talle öeldi, et ta ei hakka enam kunagi kõndima ja paranenud haruldasest vähivormist, mis ei andnud talle palju elulootust. Raamat aitab säilitada usk ja suuta erakordselt pingutada pikema aja jooksul, et muuta oma elu.
Avaldame raamatust inspireeriva katkendi.
Tee oma missioon avalikuks
Et oma vankumatut pühendumust missioonile kinnitada ning end kergemini selle täitmise eest vastutavana hoia, avalikusta see. Räägi lähedastele, mille poole püüdled ning miks oled otsustanud selle, nui neljaks, saavutada … teist võimalust pole. Mõni arvab, et oma eesmärkidest ei pea rääkima, vaid tegude kaudu teadma andma, kuid neist kõnelemine võib asja siiski muuta. Kui sa sellest ei räägi, on palju lihtsam libastuda. Teeme seda pidevalt.
Tean, mis efekt on eesmärkide teadustamisel, sest oled seda mitu korda ise proovinud. Jutustasin sellest, et moodustasin meeskonna müüjatest, kes püüdlesid samuti 200 000-dollarilise käibe poole, andsin seeläbi kolleegidele oma missioonist teada ning saime kõik üksteist toetada ja vastutavana hoida. Veel suurem sammu tegin, kui otsustasin heategevuseks ultramaratoni joosta (see on 84 kilomeetrit). Lisame sellele eesmärgile pisut konteksti: kummardan kõigi jooksjate ees. Ma ei ole üks teie seast. Kuigi ma pole selle üle uhke, kuulun ma pigem jooksuvihkajate hulka. Olen alati kuulunud.
Kuid 2008. aasta kevadel võtsin eesmärgiks joosta ultramaraton, sest ma vihkan jooksmist. Tean, see kõlab täiesti pahupidi. Mõtlesin: „Kelleks ma peaksin küll saama, et ühe päeva jooksul 84 kilomeetrit joosta? Ma ei tunne seda kutti. Pole temaga kunagi kohtunud. Huvitav, missugune ta on?“ Kujutasin ette, et ta on minust tunduvalt distsiplineeritum ja võimekam. Ta suudaks ilmselt teha kõike, mida pähe võtab; ma tahtsin väga selliseks inimeseks saada.
Selleks, et teiste tuge järel püsimiseks ära kasutada, tegin kahte asja. Esiteks läksin Facebooki ja andsin avalikult teada oma soovist lemmikheategevusprojekti – Front Row fondi – heaks ultramaraton läbida. Selle väljaütlemine andis tõuke eesmärk ellu viia. Tundsin, et isegi hetkedel, mil soovisin alla anda (mida kogevad kõik, kes saadavad korda imesid), ei tahaks ma olla see, kes lubab heategevuseks raha koguda ja muudab siis meelt. Seejärel läksin veebiraamatupoodi ja tellisin endale raamatu „The Non-Runner’s Marathon Trainer“.
Õnneks olid kolm sõpra James Hill, Alisa Anderer ja Favian Valencia nõus koos minuga ultramaratoni jooksma. Nimetasime üksteist ultrasõpradeks. Tegime kõik ultramaratoni läbi, kuid, ehkki ma ei saa oma ultrasõprade eest kõnelda, ma vihkan endiselt jooksmist. Ent kas tahad teada, mis selle käigus juhtus? Ma mitte ainult ei kohtunud kutiga, kes suudab ultramaratoni joosta; minust sai tema. Ja ka mu elu on sealt alates parem. Kui annad avaliku lubaduse inimestele, keda austad ning kelle austus läheb sulle korda, ei tule katkestamine kõne alla.
