MEES KUI KANGELANE I Milles seisneb tõeline mehelikkuse vägi?
Raamatus „Mina olen mees“ pakub tunnustatud psühhoterapeut ja suhteekspert Robert Augustus Masters teedrajavaid ning tõeliselt läbinägelikke nõuandeid mehelikkuse väe ja eneseteostuse saavutamiseks.
Prof. Robert Augustus Masters on suhteekspert, psühhospirituaalne õpetaja ja teejuht, kellel on doktorikraad psühholoogias. Robert ja ta naine Diane asutasid õppeasutuse nimega Masters Center fot Transformation, kus tegeletakse suhtealusliku psühhospirituaalse tööga, mille eesmärgiks on esile kutsuda sügav tervendamine ja täielikult kehastunud ärkamine. Ta on kirjutanud neliteist raamatut.
GoodNews avaldab autori mõttekäigud mehelikkuse, meeste väge ja kangelaslikkuse teemal.
Mees kui kangelane
Kõige silmapaistvam ja püsivam tegelaskuju, mis on meeste teadvusesse talletunud, on kangelase kuvand. Vapraimast vapraim, ülim sooritaja; mees, kes ohverdab end teiste hüvanguks; mees, kes peab vastu mis tahes hirmutavale väljakutsele – need on mõned kangelaste mitmetest eri nägudest. Mees võib küll endaga kaasas kanda häbitunnet või enesekahtlust, aga kangelase kuvand ei kao kuskile. See võib küll olla tõugatud tahaplaanile või kaetud arvukate ebaõnnestumiste prahiga, aga see on endiselt olemas, endiselt esile kerkimas, võib olla ka üksnes fantaasiates või unenägudes, ehtsa mehelikkuse majakana, mis on kohkumatu vapruse mõistes lahutamatu.
Mis on terve ja terviklik nägemus tänapäeva kangelastest?
Kangelane on muutunud üpris keerukas tegelaseks: ta on midagi enamat kui antikangelane, sest pole kaugeltki lahe; kuid ta on ka midagi vähemat kui muistsed vägevad kangelased, arvestades tema ilmselgeid ja märkimisväärseid piiranguid. Kangelane pole ilmeksimatu, ei jää alati võitluses peale ning pole kaugeltki emotsioonitu. Ta hakkab üha rohkem tutvuma omaenda varjudega. Tema väärikus on tavaliselt tugevam kui tema ihad. Ta austab mehi ja naisi ühtmoodi ega pööra pilku kõrvale, kui teisi väärkoheldakse. Ja ta ei pea mehelikkust haiguseks.
Kangelane pole ilmeksimatu, ei jää alati võitluses peale ning pole kaugeltki emotsioonitu.
Uuri suhet oma kangelastunnetusega
Raamatu autor soovitab uurida meestel suhet oma kangelastunnetusega, ning muuta see suhe selliseks, mis aitaks mehel end tervendada ja oma elu tähendusrikkamaks muuta. Seda tehes areneb mees kaugemale alandlikust ja asendust otsivast suhtest oma sisemise kangelasega ega lase enam oma imetlusel selle kangelase vastu õhutada enese häbistamist, ebapädevaks pidamist või apaatiat.
Julgus on arvatavasti kangelase tähtsaim omadus
Sõna julgus – courage – on pärit ladinakeeksest sõnast cor, mis tähendab südant (Prantsuse keeles kutsutakse südant sõnaga coeur.) Vapra mehe kohta öeldakse, et võttis südame rindu; võitlejate puhul räägitakse, et võitles südamega; hirmul mehe kohta öeldakse, et süda jäi rinnus seisma. Julgus tähendab seda, et meil võib küll südame alt külmaks võtta, aga veri voolab meie soontes edasi – ning kui me endale kindlaks jääme, siis muutub meie sisemus taas soojemaks, veri hakkab voolama vabamalt ja tugevamalt, meie südant kergitades ja südikust sisendades. Tõelist mehelikkust on pikka aega seostatud julgusega. Vanast kreeka keelest pärit sõna adreia tähendab julgust ja ühtlasi otsetõlkes ka “meheks olemist”. Ladinakeelne sõna vir tähendab “meest, kangelast, vaprat meest”. Sõnade virtue ja virility (voorus ja mehisus), mis mõlemad on samuti tuletatud sõnast vir, omavahelisel seosel on omakorda pikka ajalugu, mida rikastab ka vaprus, hoolimata selle mitte just eriti õilistavatest ilmingutest.
Milles seisneb vaprus?
Vaprus seisneb meid hirmutavatele asjadele vastu astumises ja nendega rinda pistmises, seda oma hirmust hoolimata. Vaprus ei ole sama, mis kartmatus, vaid resoluutne keeldumine lasta end hirmul lahvata. See on sihikundel ümberpööramine ja liikumine teel oleva tõkke suunas, kindlalt samm-sammu järel. See on meie tahte aktiveerimine rasketes olukordades visalt jätkamiseks, see on kangelaslikkuse süda. Vaprus võib küll komistada ja hoogu kaotada, aga see ei jäta kunagi järele, välja arvatud siis, kui see oleks sobivam ja vapram valik. Ilma riskita ei saa olla vaprust. Ilma hirmuta ei saa olla vaprust. Ilma raskete olukordade ei saa olla vaprust. Vapruse olemasolu ei tähenda üksnes julget südant, vaid ka südikust, meelekindlust, selgroogu. Selles mõttes seisneb vaprus kogu oma olemusega tegutsemises, ükskõik, kuidas meie põlved sealjuures ka ei väriseks.
Vapruse olemasolu ei tähenda üksnes julget südant, vaid ka südikust, meelekindlust, selgroogu.
Milles seisneb siis tõeline mehelikkuse vägi?
Kui mees ärkab piisavalt sügavalt, et kehastada oma täisverelist mehelikkust ilma end eraldamata sellest, mis on tema juures hell, pehme ja haavatav, siis on ta juba enda jaoks kangelane. Ei midagi erilist – lihtsalt mees, kes on tugevalt oma olemusele kindlaks jäänud; ebatavaliselt usaldusväärne mees; vapper ja emotsionaalselt haritud; ühtlasi haritud ja kahe jalaga maas seisev; kes ei lase enda vigadel endale takistuseks saada; ta ei lase end enam hirmutada perfektsionismi või vankumatu eksimatuse viirastusel. Ta on mees, kes tegi – ja teeb ka edaspidi – endaga sama töös, mis selle kõik on võimaldanud.
Kangelaslikkus mehes tähendab kõige sellise tegemist, mis toob välja temas parima piisaval määral, et ta võiks ennast mis tahes olukorras potentsiaalselt samastada sellega, mis tõeliselt loeb. Selles seisnebki tõeline mehelikkuse vägi.
Raamatu saab lugemiseks laenutada GoodNews toimetuse raamatukogust!
