KUIDAS võtta elu kergemalt ja mitte liiga palju pabistada?
Üks alkoholi- ja meelemürkide vaba festivali Blisstonia korraldajatest Tom Walsberg kirjutab oma raamatus “Eluterve pohhuist”, et pole mõtet teiste murede pärast pingesse minna – liialt pabistada teiste heaolu pärast, võtta teiste emotsioone liiga tõsiselt ega tõmmata end kangeks, kui keegi teine on närvis, mures, krampis või ahastuses.
Eluterve pohhuisti salamaailm
Walsberg selgitab, et oma raamatuga ei ürita ta luua üleliidulisi Pohhuistide klubisid. “See, et kõik käivad ringi ja pohhui siia ja pohhui sinna ei aita kedagi. Kui sinu sõbrad teaksid, kui kergelt sa kõike võtad, kui savi sul paljudest asjadest on, kui väga sa ei viitsi mõttetute asjadega pead vaevata, tühiste asjade pärast muretseda, ühe või teise jaburduse pärast emotsionaalselt endast välja minna või viibida seltskondades, kus sa ei taha viibida, siis nad peaksid sind hoolimatuks! Tundetuks! Südametuks! Eluterve pohhuist ei ole südametu! Ta ei võta tühiseid asju liialt südamesse just seepärast, et ta hoolib oma südamest,” kinnitab Walsberg.
Seega ei ole vaja kellelegi rääkida, et sul on savi! Sa ikkagi aitad kui saad! Sa ikkagi kuulad inimese ära ja kui jutt muutub tüütuks, siis vahetad teemat. Sa ei ülba. Sa ei ole ebaviisakas. Sa hoolid teiste heaolust, aga lihtsalt ei lase kõikvõimalikel asjadel, olukordadel, uudistel, inimestel ja juhtumistel end tasakaalust välja viia! Selle kohapealt on sul koguaeg kama-kaks režiim peal.
Eluterve pohhuisti sisemaailm umbes selline:
- Loeb lehest, et pommiplahvatuses suri 20 inimest. (Suva, ma ei saa sinna midagi parata, ma ei pea end seepärast halvasti tundma.) Laps sai matemaatikas kahe. (Suva, oli mis oli, proovime nüüd veidi rohkem mataga tegeleda, ma ei pea end seepärast halvasti tundma.) Auto ei käivitu ja pean kohtumisele sõitma! (Suva. Ma võtan Uberi ja käin ära. Pärast viin auto parandusse. Ma ei pea end selle pärast halvasti tundma.)
- Eluterve pohhuist hoolib teistest rohkem kui sa oskad arvata. Seepärast ta luiskab vahel natuke, et mitte teistele haiget teha.
- Vanad sõbrad või töökaaslased kutsuvad sind välja aga sa ei taha minna. Mis teed? Sa ikkagi tood mingi imelise vabanduse, miks sa ei saa minna. Sa ei ütle vanadele sõpradele näkku.
- Kuulge tüübid, ma ei viitsi teiega jaurata! Ausalt, see ei paku mu hingele midagi! Sama jauramine, tagarääkimine ja nostalgitsemine, sama jama iga kord. Te olete nagu vinguvad konnad, kes ise asju ette võta, ennast proovile ei pane ja virisevad kogu maailma üle pakatamas kadedusest. Pealegi joote te end töenäoliselt kännuämblikuks ja muutute õhtu lõpuks eriti tüütuks. Seega käige kukejaani, ma ei tule teiega kuhugi!
- Sa ütled hoopis. Ma nii väga tahaks tulla aga ma olen pisut tõbine, ei taha riskida. Palju tööd on ka, ei saa haigeks jääda. Või Ma tahaks väga tulla aga homme varahommikul sõidame perega maale. Ma ei taha korraks tulla ja ma tean, et teiega läheb poole ööni. Parem tulen teinekord. Või veidi ausamalt. Mul on praegu elus selline kummaline aga ilus periood, kus tahan veeta õhtuid omaette ja lugeda. Ma loodan, et te mõistate. Võibolla mõni teine kord olen valmis tulema aga täna mitte, ilusat möllu!
Walsberg selgitab, et eluterve pohhuist käitub alati nõnda, et teised ei saaks aru, et tal on paljudest asjadest lihtsalt täiesti savi. Teised tunnevad lihtsalt tema kergust ja head energiat, mis tuleb sellest, et ta ei võta elu liiga tõsiselt.
