Kuidas teadlik hingamine on muutnud Heiki Tomsoni elu, 6. osa

Vabanemine kontrollist ja kiirustamisest

Jagan siin sinuga oma peamise hingamisõpetaja mõtet.

„Praegu leiavad aset globaalsed muutused. Siin on kiirendus, intensiivistumine. Me oleme teadvuse ja inimpotentsiaali evolutsioonihüppe nihke äärel.

Kui me läheneme sellele nihkele, lähevad asjad väga intensiivseks. Hingamine on suurepärane vahend, et selle intensiivusega hakkama saada.“

-Dan Brulé-

Tallinnas elades kohtun igapäevaselt inimestega, kes kogu aeg justkui ruttavad. Kohtudes manifesteeritakse esimese kümne lause jooksul, et neil on kiire. Mõistan neid: kui neil on, siis järelikult neil on… ja kui nad on selle üle õnnelikud, siis mul on hea meel.

Aastaid tagasi, kui hakkasin tegelema jooga ja teadliku hingamisega, tajusin sageli, et mul on kiire. Et justkui midagi on veel vaja teha ja kusagile on vaja veel jõuda. Isegi nädalavahetusel oli vaja toad ära koristada, poes käia, külas käia ning siis veel kuhugi midagi viia ja võibolla ka paar tundi tööd teha.

Nende vajaduste juurde lisandus väljastpoolt veel teiste soove ja ootamatuid sündmusi, nagu näiteks rahatrahv kollase tulega ristmiku ületamise eest või parkimistrahv.

Töö juures määrati projektide elluviimiseks lühikesed tähtajad. Projektis osalejad olid töökohustustega hõivatud ja suutlikkus minu juhitavas projektis osalemiseks oli piiratud. Enne osapoolte kokkulepet manifesteeriti: „Mul pole aega.“

Piiravatest uskumustest ja kontrollist loobumine

Kui aga manifesteerid, et „mul on kiire“ või „mul pole aega“, siis hea uudis on see, et võid nendest uskumustest nüüd loobuda.

Tead ju, et „mul on kiire“ on uskumus, mis tekitab pingeseisundit ja tõenäoliselt stressihormoonidetulva. Võibolla tunned ennast isegi ohvrina: ma ei saa midagi siin teha, olen situatsiooni ohver.

Sama kehtib väite puhul „mul pole aega“. Kõigil on 24-tunnises ööpäevas võrdselt aega. Nii nendel, kes kiirustavad, kui ka nendel, kes ei kiirusta.

Täna tajun, et mul on rohkem aega kui kunagi varem. Ja alati on mul aega üllatusteks ja spontaansusteks.

Varem tahtsin kõike oma elus kontrollida, kuid viimased viis aastat on õpetanud, et kontrolli asemel on märksa lihtsam jääda endaga kontakti, ausaks ja usaldada elu. Lasen minna sellel, millest hoian kogu jõuga kinni, ja usaldan, et nüüd on ruumi uue ja parema jaoks.

Olen alati valmis intensiivseteks olukordadeks, kuid taandan end nendest olukordadest esimesel võimalusel, kui mõistan, et see pole enam vajalik. Ma liigun alati esimese asjana sümpaatilise närvisüsteemi  (meeleseisund „võitle või põgene“) domineerimise alt parasümpaatilise närvisüsteemi („lõdvestu, puhka, tervene“) domineerimise alla.

Praegu tundub päris naljakas – mina tahan kontrollida oma elu. Kõike oma elus. Milleks? Ma vastutan oma elu eest, oma elukogemuse eest – see on tõsi. Oma elu kontrollimine – mis siis juhtub, kui kõik 7,7 miljardit inimest hakkavad Maa peal oma elu kontrollima?

Seda näeme ümbritsevast keskkonnast. Vastandumine, põlgus, vihkamine, rahulolematus, sõjad, metsatulekahjud.

Paraku need 7,7 miljardit inimest on mõjutatud enesele märkamata gravitatsioonist, mis hoiab meid emakese Maa pinnal paigal, eks? Ja emake Maa, nii nagu teadlased väidavad, pole kõige suurem planeet meie päikesesüsteemis, eks?

Kujutad ette, see süsteem paneb Maa, mis hoiab 7,7 miljardit inimest koos loomade ja kogu ökosüsteemiga enda küljes kinni, Päikese ümber tiirlema. Meie päikesesüsteem kuulub omakorda Linnutee galaktikasse, mis omakorda on üks väiksemaid galaktikaid.

Nii et kui usud, et teadlaste väited ja tõestused peavad paika, siis võibolla aitab oma keha-meelesüsteemiga adekvaadsemalt kontaktis olemine sind rohkem kui enese kontrollimine. Nagunii meel jääb, tahab meid kaitsta ja kontrollida, kuid kiirustamine ja tormamine ei pruugi anda tulemust, mida tegelikult vajad.

Hingamine on ideaalne instrument, mis aitab navigeerida tõelise olemuse, vajaduste ja hetkel keskkonnas avalduvate võimaluste vahel. Kui teadvus on avardunud seisundis, saavad avalduda ilusamad hetked, parimad võimalused ja lihtsamad lahendused. Valik on alati sinu.

See ongi üks kingitusi, mille eest olen hingamisvaimule tänulik: pole kuhugi kiiret, ja kõik, mis juhtuma peab, juhtub minu jaoks parimal ajal. Selleks, et sellel kõigel juhtuda lasta, on mul vaja jääda endaga kontakti ja lasta vabaks see, mis pole mina. Hingamine on see sild ja vägi, mis muutust ja transformatsiooni loob.

Heiki Tomson

www.teadlikhingamine.ee