Avaleht Hingele Kontserdi „Viis kitarri“ muusikud ei tee proove! Sõna Hanno Padaril
Kontserdi „Viis kitarri“ muusikud ei tee proove! Sõna Hanno Padaril

Kontserdi „Viis kitarri“ muusikud ei tee proove! Sõna Hanno Padaril

Tallinnas toimub 20. novembril kontsert „Viis kitarri“, kus musitseerivad ja mõtisklevad Raigo Kaljus, Silver Siilak, Marten Kuningas, Rain Tunger ja Hanno Padar ning pakutakse pu-erh-teed.

Hanno Padar on mees, kelle põhiväärtused on sirgjoonelisus ja läbinähtavus. Igapäevane töö on tal õppimine ülikoolis, kus ta lõpetab kevadel magistrantuuri religiooniuuringute ja teoloogia erialal. Selle kõrvalt on ta õpetaja Tartu Katoliku Hariduskeskuses.

Kõige rohkem tunneb ta rõõmu rahulikust olemisest, muusikast, väikestest märkamistest.

„Tööl, lastel on alati mingi ettenägematu teema, nii et see ei lase liialt kinni jääda sellesse, kuidas mina tahaksin, et asjad kulgeksid. Selles mõttes on tööpäevajärgne aeg rahulikum – saab olla omas tempos. Samas on praegune aeg seoses lõpetamisega ikkagi küllalt tihe ja tegemist jagub…“ sõnab ta.

Kuidas noor inimene jõuab tänapäeval sellise usuhuvini?

Ilmselt see valik tuleb valdavalt humanitaarse kallakuga perekonnast. See mõtteviis on kuidagi omane ja küllap oli siis ka sedavõrd märgatav huvi Euroopa mõtteloo, maailma religioonide ja millegi sellise vastu, et usuteaduskond teised variandid üles kaalus.

Nüüd, olles õppinud seal päris mitu aastat, olen näinud väga erinevaid motiive, miks on õppima tuldud: enese religioossusesse teadlikum lähenemine, inimlikkuse ajalooline huvi, huvi vanade keelte vastu, huvi religiooni psühholoogilise poole vastu… Neid variante on palju.

Kui usklikud eestlased on?

Igasugustesse asjadesse saab uskuda. Aga sellist traditsioonilist kristlikku usku on minu teada ligi kolmandik rahvastikust (teisi organiseeritud religioonide esindajaid on lihtsalt eriti vähe Eestis). Aga usk on iseenesest laiem mõiste. Palju näib meie rahval olevat usku edukusse, haridusse, tervisesse, toitumisse jne – need on ka lootuse panemine millegi peale. Nendega võib-olla ei anna päris lõpuni minna lihtsalt, need tõenäoliselt pole nii kandvad alused, kuid kahtlemata olulised mingites etappides. Nii et ikka on, väga usklikud. (Muigab.)

Kuidas olete eluteel jõudnud kohalolulini ja loonud kontakti iseendaga?

Igapäevaselt ikka tundub, et kohalolu on küllaltki hägune, aga igatsus – sellest vist hakkab see. Sealt edasi peab ainult märkama, millisel kujul saadetakse. See on mingi meeleseisunditeteema, leplikkuseteema, sisemise leebuse ja välise kindluse teema.

Kuidas olla kontaktis iseendaga ja tänapäeva ühiskonnas mitte ennast kaotada?

Seda on niimoodi üldiselt väga raske öelda, pealegi ei ole ma kuidagi volitatud selliseid õpetusi jagama. Minule toimiv võib teise jaoks olla hoopis midagi muud. Võib-olla küllaltki universaalne samm on suhted lähedastega – nendega seonduv rahu on väga hea peegel iseendale.

Milliseid igapäevaseid rituaale teete, et tänapäeva kiirustavas ühiskonnas endaks jääda?

Otseselt pole vist midagi välja tuua. Püüan teatavat tasakaalu hoida: palju on istuvat tööd – sellest tulenevalt hoian ennast muul ajal aktiivsemana; palju on vaja mõtet või mõistust kasutada koolis ja ülikoolis – sellest tulenevalt püüan vabal ajal rohkem kuulata südant vms või olla kontaktis teatava lihtsuse või kergusega eneses; päevasel ajal on vaja väga täpset tähelepanu hoida erinevate tegevuste juures – sellest tulenevalt tunnen, et pean piisavalt magama. Ja eks ta ikka nii ole, et mõnikord kõik õnnestub paremini, teinekord pole piisavalt püsivust eneses või tekivad mingid kaootilisemad lained.

Mida muusika teie jaoks tähendab?

Muusika on meedium, mida ma mõistan, millesse ma oskan ennast ilmselt kõige paremini sisse elada.

Miks otsustasite „Viies kitarris“ kaasa teha?

Mulle tundub, et Tiit Trofimovi korraldatud asjad on tehtud südamega ning alati olen ennast nendes leidnud õigest rütmist justkui.

Kes on kontserdile oodatud?

Kui seda kuidagi piiritlema peaks, siis ilmselt need, kellele sümpatiseerib n-ö traditsioonilisem singer-songwriter temaatika praeguse aja kultuuri kontekstis – kõik me esitame omi laule lihtsalt kitarril saatel, eks. Teiseks on sellel ka teatav improvisatoorne külg, sest mina isiklikult tunnen ainult veidike Raigot ja Martenit. Silveri ja Rainiga olen tutvunud, aga… mõte oli, et igaüks tuleb oma materjaliga ning kohapeal hakkame sobitama.

Te ei tee antud sündmuse jaoks proove. Milline on taotlus?

Jah, see oli üks esimesi momente selle juures – ütleme, et siis taotluslik. Ja sealt tulenevalt… taotlus… leida vist tasakaal laval vabaks laskmise, improvisatsiooni näol ja teatava väärikuse vahel, sest oleme otsustanud seda ikkagi avalikult teha.

Kui tihti võtate muidu kitarri harjutamiseks kätte?

Peaaegu iga päev. Mul ei ole otsest kohustust õpingute või sissetulekuga seoses, kuid see on puhas rõõm.

Kui te saaks Eestis muusikavaldkonnas midagi kohe ja kiiresti muuta, siis mis see oleks?

See on küll natuke liiga intrigeeriv küsimus. Väga palju on väga häid muusikuid. Ilmselt ma igatsen umbes just selliseid ettevõtmisi, nagu meie tulev kontsert, kus saadakse lihtsalt kokku ja mängitakse. Kuigi ei saa öelda, et ei tooda kokku põnevaid kooslusi või et midagi oleks puudu. Võib-olla J. Viidingu ja T. Rätsepa kirjanduslikud kabareed, millest mina olen ainult salvestusi ja jutte kuulnud. Teisalt, loovinimeste jaoks on vist pea alati natuke kimbatusse viivaks jõuks kogu see tööstuslik pool, paljudel produktsioonipool jne.

Kommentaarid