KOGEMUSLUGU I Liina Kumm enesearengulaagris osalemisest: otsustasin hakata rohkem elama
Mõnikord tunneme, et oleme justkui ristteel – otsimas vastuseid küsimustele, mida me pole veel päriselt sõnastanud. Kas see on rahutus? Soov mõista iseennast sügavamalt? Või hoopis vajadus midagi vabastada, et elada kergemalt ja täisväärtuslikumalt? Just sellise sisemise otsingu ajel otsustas GoodNews Communication`i fotolavastuste juht Liina Kumm osaleda koolitaja Maria Baydari juhitud enesearengu laagris „Kohtumine Saatusega“. See oli otsus, mis tõi tema ellu uue sügavuse, mõistmise ja emotsionaalse vabanemise.
Mõnikord tunneme, et oleme justkui ristteel – otsimas vastuseid küsimustele, mida me pole veel päriselt sõnastanud.
Miks otsustada enesearengulaagri kasuks?
Maria Baydari laagrid ei ole Baydari enda sõnul lihtsalt inspireerivad koolitused, vaid intensiivsed eneseavastuse teekonnad, kus praktiliste harjutuste ja sügava sisekaemuse kaudu aidatakse osalejatel jõuda isikliku kasvu ja tasakaalu uuele tasandile. Laagrite keskmes on enesearmastus, teadlik elu juhtimine, mineviku emotsionaalse pagasi vabastamine ning südame avamine – protsessid, mis loovad võimaluse sisemiseks tervenemiseks ja elukvaliteedi sügavamaks mõistmiseks.
Liina jaoks oli see laager kui vastus sisemisele kutsele. Ta tundis, et on jõudnud punkti, kus vajas oma ellu midagi uut ja tähendusrikast, mis aitaks tal paremini mõista iseennast ja oma edasist teekonda. „Juba laagri kuulutuse peale tundsin, et pean osalema – see oli nii kutsuv,“ meenutab ta. Varasemalt polnud ükski enesearengulaager teda nii tugevalt kõnetanud, kuid Maria Baydari lähenemine ja laagri sügavam sisu tekitasid usalduse ja äratundmise, et see on tema jaoks õige koht.
Varasemalt polnud ükski enesearengulaager teda nii tugevalt kõnetanud.
Teekond algab: ootused ja sisemine ettevalmistus
Enne laagrit paluti osalejatel läbi mõelda ja kirja panna oma eesmärgid, fookus ning taotlused. See ettevalmistav samm ei olnud pelgalt formaalsus, vaid osa sügavamast eneseanalüüsist, mis suunas osalejaid juba enne laagri algust oma sisemaailmaga tõtt vaatama. Liina jaoks oli see protsess oluline, sest sundis teda esmakordselt sõnastama oma sisemised otsingud ja rahutuse allikad. See polnud lihtsalt osalemine enesearengulaagris, vaid teadlik samm millegi sügavama suunas – enda päriselt kuulama õppimine.
- Eesmärk: Liina soovis olla kohal kogu oma olemusega, mitte lasta mõtetel rännata minevikus või tulevikus, vaid täielikult kogeda seda, mis laagris toimub. Ta tahtis nautida protsessi, lasta end vooluga kaasa ning avada end uutele taipamistele.
- Fookus: Üks tugevamaid tundeid, mis Liinat viimasel ajal saatnud oli, oli seletamatu rahutus – justkui mingi sisemine „sügelus“, mis ei lasknud tal paigal püsida. Ta tundis, et tema elus on midagi veel, midagi olulist, milleni ta pole veel jõudnud, kuid mis teda pidevalt kutsub. Laagris soovis ta paremini mõista, mis on selle rahutuse allikas ja kas see on märk millestki sügavamast, millele ta pole veel julgenud otsa vaadata.
- Taotlus: Liina suurim sisemine lahing oli seotud süütundega – see oli jäänud tema ellu varjuna, mõjutades tema valikuid ja enesehinnangut. Ta tundis, et iga kord, kui ta tegi midagi ainult iseenda jaoks, tekkis tal tunne, nagu oleks see isekas ja vale. Ta oli harjunud jagama, arvestama teistega ja seadma oma vajadused tagaplaanile. Kuigi ta teadis ratsionaalselt, et ta väärib enda jaoks tehtud otsuseid ja hoolt, polnud ta seda kunagi päriselt südamesse võtnud.
Kuid süütunne ulatus veel sügavamale – see oli seotud ka kaotuse ja leinaga. Liina ema haigestus ja tema tervis halvenes kiiresti. Liina oli teinud kõik, mis võimalik, et ema eest hoolitseda, kuid ühel hetkel pidi ta vastu võtma raske otsuse – kutsuda kiirabi ja usaldada ema ravi professionaalide kätesse. See otsus jäi teda kummitama. Mis siis, kui ta oleks saanud midagi veel teha? Mis siis, kui ta poleks kutsunud kiirabi? Need küsimused olid nagu avatud haav, mis ei lasknud tal edasi liikuda.
„Ma olin lubanud emale, et ma ei vii teda haiglasse. Aga kui tema seisund halvenes ja ma enam ei teadnud, kui palju ta peaks end süstima või mida tegema, ei olnud mul valikut. Me kutsusime kiirabi… ja nädal hiljem teda enam polnud. Ta lahkus nii, et ma ei saanudki temaga hüvasti jätta,“ meenutab Liina valusaid hetki.
Ma olin lubanud emale, et ma ei vii teda haiglasse. Aga kui tema seisund halvenes ja ma enam ei teadnud, kui palju ta peaks end süstima või mida tegema, ei olnud mul valikut. Me kutsusime kiirabi…
See süütunne oli jäänud tema sisse nii sügavalt, et ta ei osanud isegi täpselt öelda, kas see on midagi, millest tal on võimalik vabaneda. Kuid laagris olles soovis ta vähemalt proovida – leida lepitust, mõistmist ja ehk lõpuks ka rahu.
See ettevalmistus aitas Liinal mõista, et laager ei ole lihtsalt nädalavahetus looduses koos uute inimestega, vaid koht, kus tuleb tõeliselt süveneda ja olla valmis ka kõige valusamatele teemadele otsa vaatama. Ta tundis juba enne laagri algust, et see saab olema keeruline, aga ta oli valmis sellele teekonnale astuma.
Esimene päev: silmavaatamise rituaal ja sisemine murdumine
Laagri algus tõi kaasa ülesande, mis paljudele osalejatele tundus alguses ebamugav – silmavaatamise harjutus. Igaüks pidi ringis teise inimese silmadesse vaatama, öeldes „tere“ ainult pilguga.
„Mulle ei meeldi kaua kellelegi silma vaadata, see on alati tundunud veidi ebamugav. Aga selles harjutuses juhtus midagi võimsat – inimesed hakkasid üksteise energiat tunnetama hoopis sügavamal tasandil. See oli esimene hetk, kui sain aru, et see laager läheb sügavamale, kui ma arvasin,“ meenutab Liina.
Järgnes teine harjutus, mis puudutas iga osaleja kõige valusamaid teemasid. Kaaslastel tuli korduvalt korrata negatiivseid mõtteid, mida osalejad ise enda kohta sageli mõtlesid. Liina puhul oli see: „Keegi ei usu mind.“
„Kümme minutit järjest kuulsin, kuidas mulle korrutati, et ma ei ole usutav, et ma liialdan. See oli ränk, ma tahtsin karjuda ja eemale minna. Aga kui harjutus lõppes, tundsin, et midagi mu sees oli vabanenud. Ma sain aru, et see on olnud ainult minu enda hirm, mitte tõde.“
Päeva lõpetas emotsionaalne andeksandmise rituaal. Osalejad jagasid oma valu, hirme ja haavu. „Ma palusin andeks meestelt, kelle eest olin oma südame lukus hoidnud, ja naistelt, keda olin minevikus alateadlikult hinnanud. See oli sügav ja vabastav hetk,“ ütleb Liina.
Palusin andeks meestelt, kelle eest olin oma südame lukus hoidnud, ja naistelt, keda olin minevikus alateadlikult hinnanud.
Teine päev: sisemised sabotöörid ja hingeline rännak
Hommik algas loenguga Roland Tokkolt, kes rääkis julgusest ja alateadvuse mõjust meie elule. Järgnes Maria Baydari juhitud töötuba, kus räägiti sisemistest sabotööridest – vaimsetest „häälekestest“, mis meid tagasi hoiavad.
„Kui sain teadlikuks oma sabotööritüüpidest, mõistsin, et need on mind kaua takistanud. Oli hämmastav näha, kuidas need sisemised mustrid meid mõjutavad, ja saada tööriistu, kuidas nendega toime tulla,“ kirjeldab Liina.
Õhtupoolikul toimus meditatiivne Peep Vainu sisemise tarkuse rännak. 2,5 tundi kestnud muusika ja Peebu rahustav hääl lõid ruumi, kus osalejad said sukelduda oma sisemaailma. „Ma olin täiesti transis, kõik mu mõtted ja emotsioonid liikusid vabalt. See oli üks kõige sügavamaid kogemusi mu elus,“ ütleb Liina.
Kolmas päev: Qi Gong ja taipamine
Viimase päeva hommikul toimus päikesetõusu ajal Qi Gongi harjutus. See aitas osalejatel oma keha ja meelt taas tasakaalu viia.
„See hommik oli maagiline. Kaste, päike ja vaikus – justkui kogu loodus oleks toetanud meie sisemist muutust,“ meenutab Liina.
Viimane loeng keskendus intuitsioonile ja selle kuulamisele. Liina sai selguse, et tema süütunne oli takistanud tal elada täiel rinnal. „Ma sain aru, et mu ema sooviks, et ma naudiks elu, mitte ei elaks mineviku otsustes kinni. See teadmine oli vabanemine.“
Mida see kogemus andis?
Pärast laagrit tundis Liina, et on leidnud rahu ja eneseusku. „Kas sain süütundest lahti? Jah, sain. Ja sain ka teadmise, et ema oleks ainult rõõmus ja uhke minu üle. Ma otsustasin hakata rohkem elama – kuulama oma südamehäält ja liikuma julgelt edasi.“
Ta kirjeldab, et see kogemus ei muutnud teda üleöö teiseks inimeseks, kuid see andis talle selge suuna ja tööriistad, kuidas teadlikumalt edasi liikuda. „Maria Baydar andis mulle suuna, kuid edasi on minu enda teha, kuidas ma sellel teel kõnnin.“
