Avaleht Lugemist Hinnatud kirjaniku Imbi Paju „Tõrjutud mälestused“ on muutunud psühhoajalooklassikaks
Hinnatud kirjaniku Imbi Paju „Tõrjutud mälestused“ on muutunud psühhoajalooklassikaks

Hinnatud kirjaniku Imbi Paju „Tõrjutud mälestused“ on muutunud psühhoajalooklassikaks

Imbi Paju dokumentaaljutustus „Tõrjutud mälestused“, mis ilmus 12 aastat tagasi ja mis kaardistab kommunismiaja pimedaid pooli, on ilmunud tänaseks kaheksas keeles ja loonud koha psühhoajalooklassikas. Tegemist on raamatuga, mis võiks või ehk peakski kuuluma kooli kohustusliku kirjanduse hulka.

Imbi Paju ja Sergei Metlev vestlevad raamatu “Tõrjutud mäletused” teemal ka 3. augustil Võtikvere raamatupeol.

Paju toob lugejateni oma ema ja tädi loo, kelle NKVD 1948. aastal 18-aastastena arreteeris ja Siberi vangilaagrisse saatis süüdistatuna metsavendade aitamises. Perekonnaloosse süüvides maalib ta pildi terve ühiskonna traumast, nende ajalooliste hetkede mõjust, mil üksikinimene on seisnud silmitsi poliitilise kurjusega. Autor vaatleb, millised ajaloolised muutused nendele sündmustele eelnesid. Kogudes ja mõtestades mälestusi, mida ohvrid on terve elu püüdnud maha suruda, näitab kirjanik, kuidas teadvusest välja tõrjutud valukogemused ei mürgita üksnes otseste kannatajate elu, vaid ka nende järeltulijaid ja kogu ühiskonda.

„Imbi Paju „Tõrjutud mälestused” avab uksed pimedatesse tubadesse. Ujutagu päikesepaiste need üle. Ja järgigu teised sama eeskuju,“ on öelnud kirjanik, kolumnist ja poliitiline analüütik Edward Lucas („Uus külm sõda”).

Avaldame Imbi Paju raamatu “Tõrjutud mälestustest” ainetel 10 mõtet, tsitaadi vormis, lootuses, et need kutsuvad kaasa ja edasi mõtlema.

Minevikku poeetiliselt ümber kirjutades muudab see mõtlemise justkui pühaks rituaaliks – parandavaks jõuks. Seda tuleb teha enne, kui kollektiivne mälu hävib, muutumata üleilmseks loovuseks, aja ja inimliku valu kihistuste pildikollaažiks.

Ma pidin selle “rohtukasvanud haua” ära puhastama, et sünniks leina võimalus ja arusaamine eelmiste põlvkondade lihtsatest lootustest ja püüdlustest elada paremat elu.

Mitmeski mõttes elame me tänapäevalgi taasiseseisvunud Eestis nõukogude märgistatuse semiosfääris, märkide ja keele süsteemis, ja sotsiaalse inimliku ajaloo uurimine on ettevaatlik.

Ajalootöö, mälutöö ja sellega kaasneva leinatöö kaudu võib toimuda haiget saanud ühiskonnas uue avastamine ja kogukonna tervendamine. Ma ei mõtle pimedat ja sõgedat natsionalismi, vaid inimestevahelist mõistmist ja empaatiat.

See lugu on pannud mind mõtlema, mis juhtub siis, kui ühiskonna vägivald on sarnane perevägivallaga, nii et arenemata jäävad sellised omadused nagu empaatiavõime, teisega arvestamine, moraal, usaldus, sallivus ja julgus. Vägivalla ilmnemise silmapilgul on inimene nagu kahel kontinendil – pimedal ja nähtaval –, mille vahel on kuristik. Inimene peab valima, kummale poole ta jääb – või ta kukub kuristikku.

Oma vanemate õnne- ja surmakogemusest läbiminemine annab võimaluse jäädvustada midagi uut, mis on teisel pool kättemaksu ja rõhumist, see on see, mis sünnitab meelerahu, et sa oled julgenud sõna võtta, nüüd, kui tohib, kui selle eest ei karistata.

Ohver on aga alati suhtes nendega, kes on jäänud ellu ja mõistetud kandma tema eest tagantjärele vastutust. Selle juurde peaks kuuluma inimelu äärmise haavatavuse mõistmine. Siinjuures pole küsimus ajaloo üle moraliseerimises, vaid liikumises inimlikuma ajalookultuuri poole. See saab toimuda ainult tõelise mälutöö abil, mingi tõe ümberhindamise kaudu. Just sellel tõeotsingu tasandil saab toimuda tunnetuslik muutus, valu mahendamine, selle lahtirääkimine, mille tulemuseks on rahunenud ja õnnelikum mälu.

Avastan, et õnne ja traagikaga segatud minevik polegi minevik, sõnad annavad sellele uue elujõu. 80-aastase naise hüvastijätt ajaga polegi hüvastijätt – väikese (luule) teose kaudu muutub see järgmiste põlvkondade jaoks saabumiseks praegusesse hetke. Muutub kohtumiseks keele kaudu loodud maailmas. Ja seal, nagu poolläbipaistva kardina taga, tunneme ära eelmiste põlvkondade meile päranduseks jäetud teemad, inimelu peegeldused, mille ümber oleme ehitanud oma olemasolu.

Seisan neid mineviku hetki ja kilde kokku seades sümboolses tühjas ruumis, kus kunagi oli mööbel ja seinal rippusid maalid, kus kasvatati lapsi, söödi, joodi ja armastati. Oma päevikuid ja märkmeid üle lugedes näen ma nagu läbi mikroskoobi, kuidas minu alateadvus ja identiteet on mu sugulaste kogemustega seotud. Seotud on enesehinnang, valikud ja armastuskogemus. Neid eelmiste põlvkondade kogemusi filmi või kirjandusteose kaudu jäädvustades saan ma justkui vahendi kaugemale vaatamiseks: saan pikksilma, nii et ma võin vaadata asju detailselt ja suures plaanis, kui tahan. See nägemise hetk sünnib siis, kui pliiats puudutab paberit, kui ma hakkan kirjutama või vaatan läbi filmikaadreid.

Mälu on sotsiaalajaloo objekt: uuritakse seda, mida enam ei ole, kuid mis endiselt mõjub. Tähelepanu alla peab võtma jutustusse jäänud valged laigud ja tahtliku valesti tõlgendamise, kusjuures tuleb arvestada ka nende tagajärgi.

Raamat “Tõrjutud mälestused” on kauplustes saadaval alates 5. augustist. 

Kommentaarid