Avaleht Hingele HINGELE PAI I Tervendav ja inspireeriv – Justin Michael Williams
HINGELE PAI I Tervendav ja inspireeriv – Justin Michael Williams

HINGELE PAI I Tervendav ja inspireeriv – Justin Michael Williams

Joogaõpetaja ja muusik Justin Michael Williams toob jooga mati pealt igapäevaellu. Kõigile. Olenemata nahavärvist või rahakoti paksusest. Olen nüüdseks tema tegemisi jälginud üle aasta ja intervjuu temaga kinnitas mu sisetunnet – Justin on üks südamlikumaid, siiramaid ja inspireerivamaid inimesi, kirjutab Eesti kõige inspireerivam ja reklaamivaba ajakiri Hingele Pai.

Eestis on südaöö, Justinil Californias algas just päev. Jutu jooksma saamiseks uurin, mida ta hommikuks sööb. „Minu hommikusöök on alati smuuti. Täna panin sinna veganproteiinipulbrit, päevalilleseemnejahu, kalekapsa lehti, õuna ja riisipiima – see maitseb natuke nagu šokolaad,“ kiidab ta särades.

Olen kuulanud mõne osa Justini podcast’ist „Motivation for Black People“, mis on mind väga liigutanud ja silmi avanud. Samas ka mõtlema pannud, et tekstis võib paljudes kohtades vahetada sõna „mustanahaline“ sõnaga „naine“ ja ülejäänud tekst klapib ikka. „Üks minu eesmärke elus on teha õpetused ning spirituaalsed ja joogapraktikad, elumuutmise võimalused kättesaadavaks ka inimestele, kes on millegipärast kõrvale jäetud. Mõnikord selle pärast, et neil pole piisavalt raha. Mõnikord, kuna neil pole olnud võimalik kellegagi samastuda, kedagi, kes mõistaks neid. Mõnikord saab takistuseks haridustase – nad lihtsalt ei mõista teatud asju. Kõikidel nendel põhjustel teen ma podcast‘i, et see kõnetaks teatud inimesi ja annaks nendele teadmistele ligipääsu.“

Justin on märganud, et kui guugeldada joogat või mida tahes vaimset, on otsingutulemustes näha ainult valgeid naisi. Ja seepärast tunnevad mustanahalised ennast joogatunnis ebamugavalt. „Aga ma arvan, et joogast oleks kõigile kasu!“

Missioon – jooga kõigini

Justin on tegelenud joogaga 12 aastat ja praegu on ta 31. „Ma olin alati ainus mustanahaline joogatunnis. Alati! Tänaseni on see ikka enam-vähem samamoodi, ainult natuke parem. Kui ma küsin mustanahalistelt, miks nad joogasse ei tule, siis nad ütlevad, et see pole nende jaoks. Nüüd, olles ise joogaõpetaja, on mu missiooniks aidata avada uksi ja tekitada ligipääs erinevatele inimestele. Nii et taskuhääling on tõesti põhiliselt mustanahalistele, aga kõik muu, mida ma teen, on kõikidele. Just nimelt kõikidele, ka neile, kes tunnevad, et need praktikad ei suhestu nendega või siis nad ei tea, kuidas tuua jooga mati pealt igapäevaellu. See on mulle õpetades kõige olulisem.“

Justin rõõmustab, et tema taskuhääling läheb korda isegi mulle. „See on imetlusväärne, et näiteks kui eestlased ei tunne isiklikult võib-olla ühtki mustanahalist, siis saab see podcast aidata luua mõistmist ja aduda raskusi, mis sellistel inimestel elus on. Ja raskusi on meil kõigil! Meil kõigil on asju, millest läbi tulla, ja vahel on hea ka enda raskustele vaadata teise nurga alt, kui tead, millised teemad on üleval teistel, kes on täiesti teistsugused ja teisest kontekstist. Sellised asjad nagu orjus, diskrimineerimine nahavärvi pärast. Ja minu taskuhääling aitab kaasa teineteise mõistmisele.“

Diskrimineerimine – päriselt?

Kas tõesti võib tänapäeval veel rääkida diskrimineerimisest? „Mustanahalistel on maailmas unikaalne trauma, sest need, kes ei ela Aafrikas, on ära lõigatud oma juurtest, ajaloost, päritolust ja seega oma väest. Nagu mu perekonnanimi, Williams – see pole aafrika perekonnanimi. See on orjapidaja nimi. Williams tähendab William’s son (Williami poeg). Orjapidaja, kes pidas meie perekonda, on mu perekonnanime tähendus. Ja see on samamoodi kõikide mustanahalistega siin USAs. Me isegi ei tea oma nime! Ma ei tea, millist keelt rääkisid mu esivanemad – mul pole ühtki seost oma keelega.“

Justin ei tea täpselt, kust maalt ta esivanemad pärit on, aga varsti on see lõpuks teada. „Ainus võimalus päritolumaad teada saada, on teha DNA-analüüs. Sest kui orjad toodi laevaga Ameerikasse, lõhuti nende pered ära. Näiteks väikesed lapsed, kes eraldati emast, ei saanudki teada, kust nad pärit on. Ameerika koolides tehakse kultuuripäevi, kus igaüks tutvustab maad, kust ta pärit on. Ja kui siis mõned ütlevad, et ma olen Iirimaalt, Jaapanist, Prantsusmaalt, siis mustanahalised ütlevad end olevat New Orleansist, Louisianast, New Yorgist. Sest nad ei tea midagi oma taustast enne Ameerikat. Spetsiifiline trauma, mis on mustanahaliste kogukonnal, vajab tervendamist ja üldist motivatsiooni selle jaoks.“

Mõtted on valemi üks osa

„Kui öeldakse, et su mõtted loovad su reaalsust, siis näiteks USAs võib mustanahaline mees politsei käe läbi surma saada 400 korda tõenäolisemalt kui valge mees. Siis nagu ei saa öelda, et mõtted loovad reaalsust! Kui mustanahaline naine sünnitab, on tema tõenäosus sünnitusel surra neli korda suurem kui valgel naisel – tema kehas oleva eluaegse kõrgema stressitaseme tõttu. Kas tema mõtted loovad selle? Ei! Need on päris asjad, mis juhtuvad siin päris inimestega. Päris maailm, kus stress jaotub ebaühtlaselt… vastavalt nahavärvile.

„Nii et need sõnad, mis me ütleme joogas: sinu mõtted loovad su reaalsust – muidugi nad loovad! Aga sa võid luua oma mõtetega mida tahes ainult siis, kui sa oled priviligeeritud. Aga kui sind pidurdab süstemaatiline sügavale kodeeritud stress või teemad, millest sa pead päriselt üle saama, siis on su-mõtted-loovad-su-reaalsust ainult üks osa valemist. Teine osa on vaja ise üles leida. Sellepärast ma leidsin, et on nii oluline rääkida nendest probleemidest otse, taskuhäälingu formaadis.“

Meil kõigil on nahavärvist olenemata oma sisemised traumad, millele peame otsa vaatama, lapsepõlve teemad, sisemised isiklikud takistavad teguruid – kõigil on midagi! „Aga allasurutud inimestel on lisaks veel kollektiivne laiahaardeline trauma selle kõige all. Veel selle jama all, mis kõigil on niikuinii!“

Meditatsioon ja jooga

Justin tunneb, et ta saab aidata inimesi, jagades infot, andes ruumi mõelda ja tunda ja tuua jooga matilt pärisellu. Kõigile. „Jagan päris palju teadmisi tasuta vebinaridena, et see poleks inimestele rahaliselt kättesaamatu. Ma tahan, et need teadmised oleksid kättesaadavad ja inimesed tunneksid nende seost oma eluga. Ma arvan, et praegu on päris palju seda, et jooga toimub stuudiomatil, aga unustatakse, et kogu elu toimub tegelikult väljaspool seda ja need praktikad on väärtuslikud ainult siis, kui neid saab kasutada päris elus. Muidu on jooga ainult hetk.“

Justini jaoks on meditatsioon liim, mis hoiab ta elu koos. „See annab mulle ühenduse iseenda parima versiooniga, tugevdab intuitsiooni ja aitab seega teha õigeid valikuid. See annab mulle võimaluse, kuidas kohtuda eheda iseendaga ja nii saan ma ühendust ka teiste inimestega.“

Talle tundub, et sageli ei tea inimesed, kes nad on, sest nad ei ole olnud üksi – nad on alati ümbritsetud teistest, mõtlevad, mida teised vajavad. Nii ei jõutagi selleni, mida me ise vajame, ega teatagi, kes ollakse. Ja kuidas saaks siis maailmas iseendana väljenduda? Joogapraktika annab võimaluse kohtuda päris iseendaga. Ja see jällegi annab võimaluse teha valikuid, mis on meiega kooskõlas.

„Alati, kui ma teen suure otsuse või valiku, mediteerin ja küsin oma südamelt. Igapäevane praktika annab võimaluse liikuda kiiremini südamesse ehk saada kiiremini vastuseid. Sellesse kohta minemist ma praktiseeringi. Alati, kui on vaja otsustada, siis ma saan lihtsalt – põmm! – kohe südame lainele minna. Igapäevane mediteerimine on teinud selle tee vabaks ja nii saan ma käituda päris endana igal hetkel.“

Koolikiusamise trauma

Väiksena narriti Justinit väga palju. Nii palju, et ta vahetas isegi kooli. Aga ka uues koolis kiusati, sest ta oli teistsugune. „Ma kõndisin teistmoodi ja mu kõrvad tundusid suured ning seepärast mind narriti. Kui ma olin teises klassis, laulsin ma kooris. Kooritunnis, kus kõik pidid käima, ütles õpetaja, et nüüd laulame lugu „I believe I can fly“, ja küsis, kas keegi tahab seda üksi laulda. Ma tõstsin elevuses käe, sest laulmine oli mu lemmik, ma tegin seda pärast kooli lihtsalt niisama, lõbu pärast niikuinii. Kui olin esimese rea ära laulnud, hakkasid kõik lapsed naerma ja näitasid oma kõrvadele ja hüüdsid: „Lenda minema, lenda sinna, kust sa tulid!“ Ma lihtsalt seisin seal, panin silmad kinni ja tahtsin haihtuda. Kuni kooliaasta lõpuni narriti mind veel selle lauluga.“

See oli väga intensiivne moment tema elus, millest kogunes palju hirmu lauldes enese väljendamise suhtes. „Aga ma ei mõistnud, et nad narrisid mind lihtsalt selle pärast, et nad olid õelad. Ma arvasin, et minu hääl kostis kohutav. Ja sügavamal tasemel andis see mulle signaali, et miski, mis mulle tundub ehe ja mida ma armastan, miski, mida ma ei saa muuta – minu hääl –, polnud piisavalt hea. Kogu ülejäänud lapsepõlveks sulgusin ma endasse, muutusin väga vaikseks ega laulnud enam kunagi.

Seepärast on Justini praeguses töös ja elus suur roll sellel, et aidata inimestes äratada osi, mille nad on millegipärast sulgenud või peitnud.

Tervenemine

„Joogal on mu elus olnud suur mõju, aga üks suurimaid võite on olnud see, et see äratab meie peidetud osi ja annab võimaluse nendega sõbraks saada. Ühendus ongi see, mida jooga tähendab. Muidugi ma tegin päris palju teraapiat ka, mitte ainult joogat ja mediteerimist. Minu arvates on trauma tervendamine väga oluline ning jooga ja meditatsioon on oluline täienduseks, need on tervenemise retsepti üks koostisosa. Aga väga suur osa! Ma tunnen, et jooga nagu rääkis minu sisemise lapsega, toetas ja lohutas: on okei olla sina ise. Ma usun, et paljudel juhtudel püüavad inimesed saada enesekindlust olla kuuldud või ennast väljendada või elada oma kutsumust või teha erinevaid asju väljaspool. Aga jooga kutsub meid endi sisse. Ja me saame välise juurde minna alles siis, kui meil on sisemine pind tugev. Ma arvan, et see on nagu joogapoosidegagi: sul on vaja tugevat vundamenti, enne kui saad minna peapealseisu või muudesse hulludesse poosidesse. Sa ei saa väljapoole minna enne, kui sul pole vägevat vundamenti, ja mulle tundub, et jooga annab inimestele selle üliolulise sisemise aluspõhja.“ 

Looming

Kolm aastat tagasi tuli Justin välja oma esimese singliga. „See oli vaimustav! Mu muusikat on alla laaditud miljoneid kordi 40 eri riigis, mis on hämmastav. Ja ma olen väga tänulik, et sain oma trauma muuta loominguks ja inimesed saavad sellest tervendust – seda on nii soe tunne teada!“

Kui küsin Justinilt, milline on tema tüüpiline päev, tundub ta sattuvat kimbatusse ja hakkab siis naerma. „Sellist asja nagu tüüpiline päev mul küll ei ole! Aga tavaliselt ma lülitan oma telefoni iga päev kolmeks tunniks täiesti välja ja töötan selle kallal, mis on minu jaoks väga oluline. See on tavaliselt kella 11 ja 14 vahel, välja arvatud, kui ma reisin või esinen. Nii paljud inimesed tahavad meist midagi kogu aeg ja me ei veeda seepärast aega iseendaga. Nii et minu jaoks on see nagu joogapraktika. Mis tunne on pratyahara, keskendumine sisemistele aistingutele ja meeled välja lülitada? Kui keegi ei saa minuga ühendust, siis mida ma teeksin? Kuidas ma kasutaksin oma energiat? See on aeg, kui ma kirjutan oma raamatut, muusikat, loon kursusi ja lihtsalt olen loov. Väljaspool neid kolme tundi võib toimuda mida tahes, see on iga päev väga erinev.“

Justin kirjutab praegu mediteerimisest raamatut, mis ilmub tuleva aasta algul. „Sellest tuleb meditatsiooni teejuht täiesti tavalistele inimestele. Inimestele, kes arvavad, et nad ei oska mediteerida. See on minu lugu koos õpetuste ja praktikatega, kõik ühes.“

Ta juhendab ka veebikursusi. Näiteks kuidas leida oma kutsumus ja teenida raha sellega, mida armastad. „See teema on Ameerikas ülipopp! Pigem ehk eestikeelsena:  Mul on veel kursusi, näiteks, kuidas saada üle ärevusest ja stressist. See on 10-osaline meditatsioon, mis aitab inimestel paremini magada, rahuneda pärast tööd, olla rohkem kohal.“

Ehtne joogavanaema

„Iga kord, kui ma söön hommikust, panen tillukesele taldrikule ka eraldi palukese – see on minu viis tänada oma esivanemaid. Et nad mind juhatavad, et nad on minuga, näitavad teed. Sest ma tunnen, et me pole üksi. Meid toetatakse, juhatatakse. Mu vanaema tegi samamoodi ja ma õppisin temalt üldse väga palju. Ta oli nagu ehtne joogi, aga ta ei teinud kunagi joogat. Kummaline oli taibata, et paljud teadmised, mida vanaema mulle noorena õpetas, kordusid hiljem joogaõpetajate koolitusel. Ma arvan, et see aitas mul ka nii kiiresti suhteliselt noorelt joogaõpetajaks saada, sest mulle tundus, et ma teadsin neid asju.“ Või on see ka Justini Aafrika juurtest. Sest näiteks tema taskuhäälingust selgus, et Aafrika usundid on olemuselt kaasavad. Neil on oma pühakud ja kui nad kuulevad võimsatest tegelastest, nagu Jeesus või Buddha, siis nad võtavad  ka nemad oma usundisse, kombineerides kõike, mis tundub hea ja õige!

Isiklikud teemad

„Praegu tegelen ma oma romantiliste suhete teemaga. Mul on olnud nii palju edu oma töös ja spirituaalse poole peal, et need valdkonnad on mul loomulikult olnud rohkem fookuses. Aga nüüd ma tahan, et minu vibratsioon suhete vallas oleks sama kõrge nagu muudes valdkondades,“ jagab ta.

„Kui ma fokusseeritult oma raamatu kallal töötasin, elasin pool aastat tsölibaadis, ei kohtunud kellegagi. See oli minu jaoks tervendav, sest ma märkasin mõningaid mustreid, mida ma ei taha endaga kaasas kanda. Need ei olnud midagi halba, aga lihtsalt mitte kõrgeim võimalik vibratsioon. Nüüd ma hakkan deitimise maailma tagasi minema uute mustritega ja vanu harjumusi kaasa ei võta. Aga kuidas täpselt, seda saan ma öelda aasta pärast.“

Justinile tundub, et nii paljud klammerduvad teise inimese külge vajadusest olla tunnustatud, aktsepteeritud ja tahetud. „Tegelikult peaksime me kõik tahtma armastust, tunnustust ja aktsepteerimist iseendalt. Praegu ma töötan selle kallal, kuidas tõesti armastada iseennast nii täielikult, et mul pole vaja kellegi teise tunnustust. Tavaliselt tahetakse suhtes olla selle pärast, et me tahame teisele poolele meeldida või et me oleme endaga rohkem rahul, kui meil on keegi. Aga see ei tööta nii! See viib alati sellele teele, et meil on teist inimest vaja selleks, et olla õnnelik. See on kaassõltuvus! See on ülimalt ebaterve ja see ei vii kunagi õnnelik olemiseni. Aga enamik inimesi on kaassõltuvuslikes suhetes, kaasa arvatud jooga- jm vaimsed inimesed – kõik! Ja nii ma tunnengi, et tõeline sügav partnerlus pole selles kaassõltuvas seisundis. Me tõmbame ligi seda, kes me ise oleme. Nii et kui me tahame ideaalset partnerit, siis peame ise see kõigepealt olema. Ja seda ma praegu teengi.“

Inspiratsioon loodusest

Justin saab inspiratsiooni loodusest. „Mulle meeldib lihtsalt loodust vaadata. Mulle meeldib puude all maas istuda, selg vastu tüve, paljajalu. Mu lemmikpuud on sekvoiad, Californias on neid palju. Kui mul on mõni oluline küsimus, siis ma lihtsalt lähen puu alla ja püüan seal lõdvestuda. Ma kujutlen, kui kaua see puu on seal kasvanud, kui palju näinud, kui visa ta on, kui palju lehti langetanud, et saaks anda ruumi uuele algusele, igal aastal uuesti ja uuesti. Puu ei hoia ju lehti kinni, kui lehed on valmis lahkuma, ta lihtsalt laseb neil minna. Nii et kui mul on elus väljakutse või ma pean tegema karmi otsuse, siis püüan kehaliselt lõdvestada end puuga üheks, tunda, kuidas tema energia aktiveerib minu julguse ja tarkuse. Et mitte karta minna läbi raskete valikute, mitte karta minna oma teed, teades, et kõik on lihtsalt tsükkel, kõik, millest me lahti laseme, tuleb tagasi, nii et iga puu meenutab mulle seda ilusat kujundit hoidmisest ja lahtilaskmisest. Kui elu nii võtta, on kannatusi vähem.“

Merit Raju, ajakiri Hingele Pai 

Kommentaarid