Avaleht Intervjuu GOODNEWS TUNNUSTAB I Pereblogi VäikVäänikx5: Tegelikult on meil kõigil aega, seda peaks lihtsalt natuke rohkem väärtustama
GOODNEWS TUNNUSTAB I Pereblogi VäikVäänikx5: Tegelikult on meil kõigil aega, seda peaks lihtsalt natuke rohkem väärtustama

GOODNEWS TUNNUSTAB I Pereblogi VäikVäänikx5: Tegelikult on meil kõigil aega, seda peaks lihtsalt natuke rohkem väärtustama

GoodNews sai vihje, et väikeses Eesti külas elab üks suur ja väga ettvõtlik perekond, kes ka muuhulgas peab pereblogi VäikeVäänikx5. Perekond avaldab telgitagused suurpere elukorraldusse. Vanemate sõnul on laste kasvatamisel olulisemad asjad tähelepanu, armastus, turvalisus ja heaolu ning vanemlik koostöö kooli ja lasteaiaga. Muidugi peab ka lastega aega veetma, et mitte liialt televisiooni ja nutiseadmete maailmasse sukelduda.

Perelapsed on andnud välja enda kokaraamatu, ema kirjutanud lastele luulesalmi raamatuid, pereisa on loonud pretsedendi, et köök ei ole vaid naiste pärusmaa ning see on vaid väike osa kõigest millega üks viielapseline pere igapäevaselt tegeleb.

Palun kirjeldage enda perekonda, kes teie perekonda kuuluvad?

Meie perekonna moodustavad kaks lapsevanemat ning viis vahvat last. Kolm isepäist ja nutikat tüdrukut ja kaks mõtliku ja tagasihoidliku loomuga poissi. Esimene ja kõigi vanem on 13- aastane poiss. Mõtliku ja väga tagasihoidliku loomuga. Noorima vennaga on neil vahet 12 aastat. Vahepeale mahuvad väga erinevate iseloomudega tütarlapsed, kel vanust 12, 7 ja 6. Perekonda loeme ka oma perelemmiku, lühikarvalise segaverelise taksilaadse koera Bruno.

Viis last on tänapäeva Eesti mõttes paljulapseline pere, kas teil on alati olnud soov omada suurt perekonda? Mis on suure pere plussid?

Ma ise olen tegelikult oma vanemate ainus laps ja lapsepõlves ma väga ei mõelnud, kui palju lapsi ma endale suurena tahaks. Mäletan vaid, et olin täditütre peale hirmus kade, sest tal oli suurem vend. Mäletan, et kunagi sai mõeldud, et vähemalt kaks last peaks minu peres olema küll. Siis on mõlemal mängukaaslane olemas.

Suure pere plusse on kindlasti rohkem kui miinuseid. Miinustena oskan ka välja tuua vaid selle, et kui sul on suurpere, siis on millegipärast inimestel tihtipeale kujundatud eelarvamus sinust ja perest, mis isegi ligilähedalt tõele ei vasta. Aja jooksul oleme jõudnud arusaamisele, et külajutte räägitakse kõigi kohta, seega me püüame end sellest mitte häirida lasta ning oleme õppinud ka mitte kuulama külajutte teiste kohta.

Positiivseid külgi on oluliselt rohkem. Kõige muu seas on see kooskasvamise asi, kõik lapsedoskavad teistega arvestada. Loomulikult esineb ka meil riidusid, aga oleme koos lastega aastate jooksul omandanud analüüsivõime ja oma eksimuste tunnistamise ning vabandamiseoskuse, mis on suureks abiks, et ebakõlad ruttu lahendatud saaks. Sotsialiseerumise koha pealt on suur pluss see, et kõik kasvavad koos, õpivad koos, õpetavad ja aitavad nooremaid. Distantsõppel ning kriisiolukorras olles olid me lastel üksteise näol igapäevaselt mängukaaslase ning meie majja igavusele kohta ei leidunud.

Foto: Kadri Talivätsing

Peate kogu perega blogi. Kuidas käib blogimine koos kogu perega ning kuidas üldse teie blogi sündis?

Alguse sai kirjanduslik kallak juba kooliajal, kus ma siis sahtlisse n-ö päevikut pidasin. Unistasin, et kunagi avaldan ma ka oma raamatu. Kuid blogini jõudsin, kui ühel kooliaastal jäime kimpu varjatud kiusamisega koolis. Otsustasin üles kirjutada kõik juhtumid, mis koolis lastel aset leidsid. Nüüdseks olen aru saanud, et kiusamine koolis võib eskaleeruda millekski muuks kui õpilane-õpilase vahel. Vaatamata avalikult räägitud meetmetest võitlusest koolikiusu vastu on kiusatav kui ka lapsevanem jõuetu. Nii see meie blogi alguse sai – endast väljaelamise teraapiliseks kohaks.

Peagi otsustasime negatiivsetest emotsioonidest üle olla, sest leidsime, et kogetud negatiivse emotsiooni saab muundada millekski positiivseks. Lisaks teraapilisele väljakirjutamisele hakkasime tegelema hoopis noorte meelelahutusega nutivabalt. Otsustasimevarsti hoopis tunnustada kohalikke ja kaugemaid tegijaid, kes midagi toodavad, kasvatavad või valmistavad. Otsustasime koos, et ainult muhedalt mõnusad elamused saavad kirja ja kui midagi head pole öelda, siis jätame pigem kirjutamata.

Kogu perega blogimine käib nii, et mina olen see tekstide, mõtete ülevaataja ja toimetaja. Muidu suuremad lapsed mõtlevad ise, millest kirjutada tahavad. Ja kirjutavad tekstid valmis ka. See arendab päris hästi loogilist mõtlemist ja eneseväljendusoskuse ladusamaks ja soravamaks muutmiseks on neil kohustus lugeda iseseisvalt erinevaid raamatuid. Mina vaatan üle, et kirjavigade ja lauseehituse poolest oma eesti keele õpetajale häbi ei teeks. Sellel aastal on keeleliselt lapsed väga hästi edasi arenenud, kuid apsakaid juhtub kõigil. Illustreerivaid pilte juurde klõpsime me kõik. Väiksemad piigad on enamasti modellirollis.

Foto: Maia Sermand

Mis on blogimise plussid? Kas on ka mõni miinus?

Blogimine on selline rahustav tegevus, ütleks, et isegi pisut teraapiline. Vahel on nii, et mõni teema vaevab hinge, siis kirjutades ma mõistan, et tegelikult on lahendus ju siinsamas. Või vastavad inimesed väga arutlevalt ja kaasa mõeldes. Meil on mõnede kommenteerijatega ka väljastpoolt blogi suhtlus tekkinud. Mõnikord oma kogemust jagades on meil väga hea meel, kui teinekord kirjutab mulle inimene, et oi, tema läks ka sinna meie soovituse järgi ja sai samasuguse võrratu kogemuse osaliseks. See on hea tunne. Eks neid miinuseid leidub ka, kirjutades pean alati kontrollima, et lauseehitus endalgi oleks reeglitepärane ja komasid poleks nagu rosinaid saia sees.

Peab jälgima, et kui kirjutan kellestki konkreetsest, siis ei tohi nime välja kirjutada või pildistades oma peret tuleb jälgida, et hiljem poleks lapsel piinlik lugeda või vaadata. Et võõraid lapsi või muid inimesi peale ei jääks. Mõnikord on miinuseks see, et arvatakse, et me oma kogemuse ja tunnustamise rubriiki kirjutame kinnimakstult või tellitult. Meie blogi ei ole reklaamiblogi.

Te olete andnud välja lastele mõeldud luuleraamatuid. Kust te tavaliselt inspiratsiooni ammutate?

Jah, luulesalmiraamatute inspiratsioon on ammutatud mu enda pisitütarde pealt. Nad on olnud hästi uudishimulikud ja tahtsid kõike juba väiksest saati teada.. Nalja pärast sai nendega vahepeal riimi räägitud. Kastekannudest, koos kasvamistest, voodialustest kollidest, pilveloomadest, mis enamjaolt olid mingil perioodil lopergused lambad ja kitsed. Ja luulesalme oli hea unejutuks riimis raamatute asemel lugeda.

Meil on siiamaani peretraditsiooniks unejuttude ja riimide lugemine. Ja koduste, väikeste kriitikute heaks kiidetud riimid pääsesidki kaante vahele, et ka teistel väikestel sõpradel oleks võimalik me riimidega tutvust teha.

Jõudsite eelmisel aastal lugeda läbi 149 raamatut, võtsite osa lugemisvõistlusest, kust te selle aja kõige kõrvalt võtate?

Täpsuse huvides ütleks, et see 149 raamatut olid ainult Eesti kirjanike ja Eesti raamatute arvuline tulemus. Kui siia lisada ka erinevad välismaa ilukirjanduslikud teosed, siis vabalt üle 200 raamatu sai kindlasti läbi loetud. Kuulun ilmselt nende väheste inimeste sekka, kes loevad keskmisest lugejast kiiremini. Kas just kiiremini, aga teistmoodi kindlasti. See on lapsepõlvest kaasa tulnud kiiks, sest kasvasin raamatute keskel ning mu parim sõber oli raamat. Minu jaoks on raamatu lugemine rahu nõudev protsess ja kui võimalik, siis ühe soojaga algusest lõpuni. Nagu vaataks filmi. Lähed raamatusse sisse ja koged selle läbi nagu filmis. Mulle ei meeldi vaadata pausidega head mängufilmi, sama asi on ka raamatu lugemisega. Kuna päevasel ajal, tõsi, ei ole lugemiseks aega, näpistan seda uneaja arvelt. Või kui tean, et pean lapsi trennist või kusagil kooli juures ootama, siis on ka alati õhuke raamat autos olemas.

Sel aastal võtan osa Põhjamaade raamatute lugemise väljakutsest. Õnneks sel väljakutsel pole vist oluline, kui palju sa minimaalselt loed, vaid see, et sa loed. See kriisiaeg pani pisut pidureid peale. Eelmisel aastal osalesid ka lapsed Eesti kirjanduse lugemise väljakutsel laste klassides, saades samuti tunnustuse osaliseks.

Mida öelda neile inimestele kes ütlevad, et väga sooviks midagi põnevat lugeda, aga kohe üldse ei leia selleks aega?

Tegelikult on meil kõigil aega. Seda peaks lihtsalt natuke rohkem väärtustama. Aeg peaks olema kõige olulisem ressurss me elus, sest ka kõige parema tahtmise korral seda kulutatut enam asemele ei saa. Telekavaatamine, Facebookis scrollimine või nutiseadmes mängimisele kuluva aja saaks asendada hoopis raamatuga. Aega lisandub ebaolulise ära jätmise arvelt.

Teie peres on aukohal ka kokandushuvi. Kuidas see teie pere leidnud on?

Kokandushuvi on saanud alguse abikaasast, kes oma saiakeste küpsetamistega ning erinevate toitude valmistamisega lõi pretsedendi, et köök pole vaid naiste pärusmaa. Öeldakse, et toiduga ei mängita, aga meie pere jaoks ongi toiduvalmistamine üks mäng. Lastele oli see alguses üheks väljundiks muundata negatiivne kooliemotsioon millessegi mängulisse, end harivasse ühistegevusse. Nüüdseks on see meie lõbus ja me ühine koosveedetud aeg. Ja mul on ainult hea meel, kui kõik neli suuremat oskavad kaasa mõelda, mida järgmisel nädalal süüa teha, mida selleks ostma peab, mis retsepti järgida. Või kui pean kodust eemal olema, siis ei kao külmikust vaid võileiva materjal, vaid suuremad oskavad hoolitseda selle eest, et kõigil kõht sooja toitu täis oleks.

Kokandushuvi sai suuremal tüdrukul veelgi enam hoo sisse, kui nüüd distantsõppel käsitööõpetaja palus kokanduse tundides loovtööna valmistada salateid, küpsetada muffineid või teha võileibu. Siis oli seda eelnevat kodutööd ideede otsimiseks päris mitme tunni jagu.

Foto: Kristhel Vaht

Millised on teie tavapärased kokkamised kodus koos perega?

Tavaliselt valmistume me selleks korralikult. Oleme just nädalalõppudel ette võtnud ühise toidukooli. Inspiratsiooniallikaks on olnud just Vapiano kokakool. Pisemad piigad saavad enamasti valida, mida teeme. Seni oleme võtnud aluseks erinevate riikide ja rahvuste toidukultuurid. Tihtipeale otsustame piltide alusel. Sellega võib päris korralikult orki lennata. Siis me paneme kokku poeostunimekirja. Suuremad arvutavad Selveri e-poes toidu võimaliku maksumuse ja siis me läheme poodi (enne eriolukorda). Praegu kasutame endiselt e-Selveri kulleriteenust. Kokkamisel panevad käed külge kõik. Ka kõige pisem, tema on eriti suur abimees.

Igapäevaselt saavad kõik hakkama iseseisvalt munatoitudega, võileibade, kartuli keetmise ja muude selliste lihtsamate roogadega, mis eelnevat pikemat ettevalmistusaega ei nõua. Väiksematega teeme koos pühapäevahommikuti ahjusooje võileibu ja kaunistatud õhukesi pannkooke. Lõbusad ettevõtmised, mis aegaajalt lähevad liialt ülemeelikuks, kuid toit maitseb paremini, kui see on valmistatud hea tujuga.

Mis on teie pere signatuurtoit? Kas selle võib leida ka teie kokaraamatust?

Seda me kokaraamatusse pole pannud. Sest meil konkreetselt seda vist polegi. Vahepeal mugandasime pisut vanaema retsepti, keedetud riisi kanakastmega. Kõlab lihtsalt, kuid mõnikord koos salajaste koostisosadega saab ka tavapärasest midagi teistsugusemat. Me oleme jäänud truuks teemale, et pigem olgu lihtne, kodune ja me teame, et kõik söövad, kui pingutame üle koostisosadega, millest keegi nagunii ei hooli. Varasematel aastatel oli meil salajane retsept, kuidas teha soolaseid beebipüreesid, et need oleksid tervislikud ja maitsvad.

Mis on need tegevused mida teile kõige enam koos perega teha meeldib?

Kõik tegevused on võimalik teha meeldivaks. Meile meeldib veeta aega looduses, matkarajad, järveäärsed ja metsad. Ühele meist meeldivad teod ja kivid, teisele aga veekogud. Üks lepib raamatuga, teine ei taha sest kuuldagi. Üldiselt me koos käimegi matkaradadel, otsime ujumiskohti, käime Tartus mõnikord V spaas. Aktiivselt veedame aega ponidega, teisalt jälle korraldame looduses traditsiooniks saanud aegadel piknik-toidukordi. Aaretejaht maastikul on meie laste lemmik. Väljasõidud ja ööbimised teistes linnades ja maakondades on harvemad juhud, kuid on seda erilisemad. Kõige enam meeldib meil käia vanavanematel külas, sest perekond on meile väga oluline. Kodustest tegemistest on lauamängud ja ühised rattasõidud või jalutuskäigud ning loomulikult ühised kokkamised.

Kuidas te leiate kõikide huvide, hobide ja tööde jaoks aega. Mis on teie pere ajakasutamise võti?

Ajakasutus on selline suhteline mõiste. Sellest ajast saati, kui lapsed vahetasid kooli, mis asub natukene minu mugavustsoonist väljaspool, on ajaarvamine natuke lihtsamaks muutunud. Kui rutiin sisse saab, on kergem oma aega planeerida, logistikat sättida ja selle järgi ka muud tegemised paika sättida. On aegu, mis on vaid lapse enda oma. On aegu, mis on me kõigi ühine. Üritame võimalikult palju aega säästa televisiooni ja nutiseadmete arvelt. Selle viiruse ajal, avastasin, et üheks heaks ajasäästmise nipiks on kasutada e-Selveri kullerteenust. Säästame esiteks aega, peaaegu poolteist tundi ja ka rahakotile on kergem, sest igasugused impulssostud jäävad lihtsalt olemata.

Millised on nipid, kuidas suure ühtse perekonnana hästi toimida?

Suures perekonnas hästi toimimiseks on vaja oskust kohaneda muutuvates olukordades, jäädes tasakaalukaks ja rahulikuks. Üksteisega arvestamise oskus on oluline. Lapsevanem peab oskama kuulata ja päriselt kuulma, mida laps(-ed või teine vanem) räägivad. Lapsevanema kohus on olla toetav ja kehtestama kõigile arusaadavad käitumispunktid. Ei ole nii, et üks vanem paneb paika ühed punktid ja teine vanem ootab lastelt risti vastupidist. Perekond on ühtne, kui on omandatud koostöö oskus. Kui kõigi vajadusi ja soove arvestatakse, on kodused toimetused ühistööna õhtuks tehtud. On igapäevaselt olemas rutiinsed tegevused, vaba aeg ja traditsioonid. Väga suur roll on ka armastusel, millest üleüldse saab pere alguse. Ja perest saab alguse armastus.

Mis on teie meelest laste kasvatamise kõige põhilisemad punktid, mida olete oma peres järginud?

Tähelepanu. Armastus. Tagatud turvalisus ja heaolu. Vanemlik koostöö kooli/lasteaiaga. Ühesugused reeglid. Rutiin. VEPA. Traditsioonid. Kuulamine. Olulised märksõnad on veel sõbralikkus ja kohusetunde kasvatamine. Eeskuju.
Ma ise mõtlen, et kõige põhilisemad võiksid olla need kohad, kus ma tõesti kuulan oma lapsi. Me oleme neile kõigile alati ühepalju aega leidnud, küll omavahel kui ka kogu perega koos olles. Neil on minu sajaprotsendiline tugi, sest lapsevanema vastutus on tagada lapse heaolu ja turvalisus, nii koolis kui kodus. Ja lapsest saab julge ja empaatiavõimeline õpilane, kui ta teab, et teda toetatakse ja vajadusel saab ta kodus vanemate poole pöörduda.

Käesoleval aastal, kui lapsed alustasid õppimist uues koolis, panime väga palju kõrva taha nõuandeid Rajaleidjast, et mõista, miks on mõned raskused õppimises tekkinud. Sealt soovitati, et mis näpunäidete järgi võiks õpiraskustes abi saada. Kindlasti on oluline, et lapsevanem ja kool, kus lapsed käivad, saavad aru väärtushinnangutest ühtemoodi ning ootused lastele lähtuvad just selle samasest turvalisusest ja heaolust, just laste vaatepunktist lähtudes.

Lastele peab lihtsalt saatma ühesuguseid signaale, mis puudutavad ootuseid nende tegemiste osas, mitte nii, et täna teeme nii ja homme need eilsed reeglid ei kehti. Lastel peavad olema kasvamisel omad eeskujud, kelle teod ja sõnad ei oleks risti vastupidised, sest siis satub laps segadusse, et mis on õige käitumine.

Sel aastal oleme natuke rakendanud ka puhul VEPA käitumisoskuste mängu, mis peaks aitama omandada mänguliselt sotsiaalseid, emotsionaalseid ja enesekohaseid oskusi. Ma isegi julgen arvata, et tänu eelnimetatule on olnud suuremad lapsed julgemad ka uues koolis. Sel aastal on nad lõpetanud oma suurepäraste õpetajate juhendamisel klassid kiituskirjaga. Ühel on vaid üks neli tunnistusel ja teisel kaks nelja.

Foto: Kristhel Vaht

Mis on teie unistused või veel saavutamata ettevõtmised, mida kindlasti täita soovite?

Kindlasti sooviks veel mitmeid raamatuid avaldada ja reisimas käia. Sooviks muidugi tänavu suviste projektide õnnestumisi. Turismivaldkond võiks taastuda koroonaviiruse löögist, tahaks uuesti erialasele tööle saada, kui pisipõnn sügisel lasteaeda saab.

Kuidas leida laste kõrvalt aega iseendale?

Enamasti ikka siis, kui lapsed magavad. Või võib päevasel ajal lapsed jätta teise vanema hoolde. Kui abikaasa on näiteks kaugemal kodust tööl ära, siis on see muidugi keerulisem. Kuid sõltub ka laste vanusest ja hea tugivõrgustiku olemasolust. Kuid patareide laadimiseks piisab ka tunnisest looduses jõlkumisest, ühest värskendavast ujumaskäigust, suurest portsust šokolaadist ja kuumast teest väga hea raamatu kõrvale. Piisab ka tegelikult autosõidust ja heast muusikast, kus kogu täiega valesti ja kõvasti kaasa laulda saab.

Mida sooviksite inimestele praegusteks ärevateks aegadeks?

Soovitaksin lihtsalt võtta vabalt. Mitte väga kinni olla ärevate uudiste toojates. Mitte muretseda asjade üle, mis pole veel kohale jõudnud. Ja enamasti leidub negatiivsete alatoonidega asjades, terve ports positiivset, millest arusaamine jõuab tavaliselt kohale alles hiljem.

LEAVE YOUR COMMENT

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga