Chris Kala: oska hinnata ja väärtustada seda, mis sul juba olemas on!

Kui ma kirjutan, et ”kõik”, siis mõneti on see antud võtmes justkui ülekantud tähenduses, aga samal ajal tegelikult mõtlen tõsiselt, et absoluutselt kõik, mida sa vajad, on sinu silme ees. Tuleb ainult osata vaadelda.

See kõik, millele siinkohal viitan, võib väljenduda asjades – inimestes sinu ümber, kogemustes, mida koged jne. Kuid nende kõikide ühiseks nimetajaks ja selle käesoleva artikli tagamõtteks on sinu isiklik fookus ehk oskus suunata teadlikult tähelepanu sobivasse kohta. Küsimus on vaatlemises.

Mul oli äsja äärmiselt huvitav vestlus A’Luma Art, kellega salvestasime ühtlasi ka uue episoodi Ausad Mehed podcasti jaoks, mida saab kuulata juba sellel reedel ehk 27.12.2019 – see saab olema selle aasta viimane episood.

Me arutlesime mitmetel huvitavatel teemadel, kuid üks nendest oli teineteisele suurenenud teadvusseisundi kogemise kirjeldamine. Praegu seda ja kõiki enda eelnevaid facebooki seinale kirjutatud tekste ja enda pooleli oleva raamatu peatükke kirjutades, olen kogenud ja kogen väga tihti suurenenud teadvuse seisundit.

Mina usun, et suurenenud teadvusseisund toetab ja annab meile võimaluse teadlikumalt oma elu vaadelda. Seejuures küsin sinult, kas sa oled kunagi iseendalt küsinud, mida ma vajan? Päriselt ka, küsinud seda küsimust iseendalt täie tõsiduse ja siiruse juures, mida mina tegelikult vajan?

See küsimus on minu elus olnud väga olulisel kohal. Ja viimastel aastatel olen ma seda üha rohkem hakanud endalt küsima. Ja ma ei küsi seda endalt põhjusel, et saada teada, mida uut ma endale osta soovin, või mis minu elust puudu on…ei, ma küsin seda iseendalt sellepärast, et saada aru ning mõista, et suures pildis, on mul kõik juba olemas… täpselt siin, minu silme ees, nüüd ja praegu.

Selle kõige ”silme ees” märkamiseks on vaja arendada üht konkreetset oskust – TEADLIKKU VAATLEMIST.

Kui ma meenutan enda kümne aasta taguseid hetki, kui olin 18-aastane ning alles enesearengu teekonnale oma esimesed sammud seadnud, siis minu ümber olid ainult inimesed ja informatsiooniallikad, mis tõstsid esikohale materiaalsed unistused.

Mäletan väga selgelt, kuidas keskendusin ja kirjeldaksin Universumile ja ka iseendale seda, mida tahan. Tahan, tahan ja tahan ehk kirjeldasin enda unistuste ja soovide nimekirjas seda, mida mul veel ei olnud. Selle tulemusena toimus meeletu tähelepanu suunamine puudusteadusele. See samune muster ja suunitlus keskenduda ainult sellele, mida mul veel ei olnud, käivitas minus puudusteaduse, millega tegelen endas teatud valdkondades veel tänaseni.

Kogu selle pea 10 aastat kestnud enesearengu teekonnal olen unistuste nimekirju teinud mitmeid ja mul on kuskil kummutisahtli põhjades alles ka päris esimesed nimekirjad, mille asjade ja tahtmiste nimekiri küündiski sinna 100 asja kanti.

Selliste nimekirjade hulgas oli alati uus auto, rohkem raha, loteriivõit, naine keda armastada (ajal, kui olin vallaline), olla edukas, olla kuulus, omada maja, reisida maailmas jne. Nendes sealsetes nimekirjades oli väga palju tahtmisel põhinevaid unistusi ja soove mis olid tugevalt seotud materiaalsete ja füüsiliste asjadega saavutamise või omandamisega.

Aastate jooksul on minu unistuste nimekirjad hakanud mõneti kokku kuivama. Küll mitte korraga, aga järk-järgult. Seal on siiani materiaalseid asju, kuid üha rohkem aastate vältel on hakanud lisanduma vaimseid, või siis mitte materiaalseid asju. Nimekiri on saanud rikkamaks asjade arvelt, mis on seotud minu enesetunde, eneseteadlikkuse ja vaimsema, kosmilise poolega – näiteks minu üks väga suur soov on saada teada, kes ma tegelikult hingetasandil olen. Kes või mis on min päris olemus. Selle saavutamiseks alustasingi 10 aastat tagasi seda enesearengu ja kosmilisuse teekonda, et jõuda paremasse ja terviklikumasse kontakti iseendaga. Saan enesekindlalt öelda, et tänaseks on minu eneseteadlikkus kasvanud ning mõistan enda tõelist minapilti palju rohkem. Kuid minna on veel väga palju!

Põhjus, miks neid materiaalseid asju iga aastaga aina vähemaks jääb, seisneb ilmselt selles, et olen hakanud mõistma, et välised asjad ei saa mind õnnelikuks teha. Mitte kunagi ei tee välised asjad mind õnnelikuks. Mitte kunagi mitte midagi meist väljastpoolt ei saa meid õnnelikuks teha. Ei asjad, ei kogemused ega ka inimesed. Ma tean, et paljud arvavad ja loodavad ning kahjuks isegi usuvad, et asjad teevad teda õnnelikuks. Kui ma saavutan X asja, siis ma olen õnnelik. Kui ma jõuan X asjani, siis ma olen õnnelik. Kui ma ostan endale X asja, siis ma olen õnnelik jne.

Kõige hullem on minu arvates see, kui me tõsimeeli hakkame uskuma, et keegi teine saab meid õnnelikuks teha ja siis me ootame seda “printsi” valgel hobusel, kes tuleks ja teeks meid meie endi õnnetuks kujundatud ja loodud elu juures õnnelikuks. Tuleks ainult keegi, kes meie elukvaliteeti parandaks ja tõstaks. Kurvastan sind võib-olla sellega, aga ütlen kohe ära, et see ei ole toimiv pikas perspektiivis, see ei ole jätkusuutlik muster.

Ma loodan, et ka sina saad sellest tänaseks aru. Tõde on see, et ainult mina ise saan ennast läbi oma sügavama sisekosmose kontakti õnnelikuks teha. Jah tõesti, on väliseid asju, mis mind lühiajaliselt õnnelikumaks muudavad, kuid need kindlasti ei tee minust õnnelikku inimest.

Alles mõned päevad tagasi olles koos enda ”tööperega” töö juures, sain maha istuda ning panna kirja uue, algava 2020 aasta soovid ja unistused. Minu suurimaks hämmastuseks, oli mul peas täpselt 10 unistust. Miks nii vähe? Et, kas ma ei unistagi millestki? Unistan ikka, lihtsalt ma olen endaga tööd teinud ning liikunud iga aastaga üha lähemale sellele, kes ma tegelikult sisimas olen, mistõttu on minu eneseteadlikkus kasvanud sedavõrd palju, et ma suudan eristada vajadust ja tahtmist ning defineerida enda tõelisi soove. Ja neid tõelisi soove on väga vähe. Ühtlasi on need tõelised soovid aastast aastasse olnud kas samad või eelneva unistuse, soovi täiendused. Need on muutumatud ja pikaajalised soovid ja unistused.

Ma soovin siinkohal tähelepanu juhtida sellele, et minu ja ma julgen arvata, et ka sinu vanad või isegi praegused unistuste ja soovide nimekirjad võivad väga palju sisaldada asju, mida sa tahad. Enamikke neist sa tahad lihtsalt sellepärast, et tahta midagi või on suutnud sind ümbritsev keskkond ja ühiskond panna neid asju lihtsalt tahtma. Kuid tahtmisel ja vajadusel on väga suur vahe. Kas ma tahan midagi või ma tõeliselt vajan midagi, on küsimus, mida tasub endale esitada.

Vaadates enda 2020 aasta nimekirja, märkan, et kõik unistused ja soovid on seotud enesearenguga. Materiaalseid asju olen kirja pannud vaid ühe – ja selleks on uus auto, mis on ka nimekirjas viimane, ja isegi see on vajaduspõhine, sest väikese tütre tõttu on meie praegune auto lihtsalt ruumipuuduse tõttu väikeseks jäänud.

Kui ma postituse alguses ütlesin, et kõik, mida sa vajad on sinu silme ees, siis päriselt täpselt nii ongi. See on võib-olla teatud tasandil ülekantud tähendus ja liialdus, kuid, kui vaadata seda asja suuremalt ja teadlikumalt, siis selles on tegelikkuses sügav tõepõhi all. See samune pilt, mille olen seda kirjatükki toetama pannud, kirjeldab minu sees olevat tunnet, mis kaasneb väitega ”KÕIK, MIDA SA VAJAD, ON SINU SILME EES!”.

Mina kõndimas mööda heinamaa põlde enda naise ja lapse poole. Nii lihtne see minu jaoks täna ongi. Minu silme ees tollel pildil on kõik, mida ma tegelikult vajan.

Mul ei ole sõnu kirjeldamaks seda tunnet, mis on minu sees, kui ma enda imekaunist naist vaatan. Raske on leida sõnu kirjeldamaks tunnet, kui heidan pilgu ja vaatlen oma last kõige suurema teadliku armastusega, mis minus olemas on ja seda on tänaseks palju. Sõnadest jääb väheks, et kirjeldada seda, kui väga ma oma kaht printsessi armastan. Ma mõtlen igapäev nende peale ja iga hetk, kui ma ei ole nende juures, soovin et saaksin olla.

See teiste armastamine ja armastuse tundmine on jälle üks selline asi, mida olen aastatega õppinud. Olen õppinud tajuma ja kogema ning mõistma, et minu sees on ääretult palju tingimusteta armastust. Seda sügavat kosmilist armastuse jõudu. Seda puhast armastust, mis ei ole mitte kuidagi manipuleeritud, ega moonutatud. Tahan sulle öelda, et ka sinu sees on see olemas, meie kõigi sees on, küsimus on pigem selles, kas me laseme sellel vallanduda ja kas suudame seda ka sõnaliselt või tegemiste kaudu teistele õigel hetkel väljendada.

Ma armastan tohutult enda naist ja last ning ma ausalt ei soovi mitte midagi elult juurde. Jah, mul on enda isiklikud eesmärgid ja mingisugused unistused, mille poole ma igapäevaselt püüdlen ning mille ma ka viimaks tänu suurenenud eneseteadlikkusele saavutan, kuid vaatamata sellele on mul kõik just siin ja praegu olemas. Õige partneri olemasolu ja see armastus, mida ma sealt saan ning armastus, mida suhe paneb minust välja kiirgama, on nii palju juurde andev jõud. Tunne armastada, hoolida, üllatada, kiita, tunnustada, väärtustada – need on võimsad tunded, kui need tulevad südamest ja tõeliselt hingest.

Mõtle ka sina, mis on tegelikult sinu silme ees täna. Mille üle sa oled siiralt õnnelik ja ka tänulik? See võib olla ükskõik mis, aga ma olen kindel, et sinu elus on täna midagi, mis pakub sulle neid tundeid ja mõtteid, mida ma olen püüdnud siin kirjeldada. See, mida sa tegelikult vajad, on sinu silme ees täiesti olemas, küsimus on lihtsalt meie tähelepanus, teadlikkuses ja fookuses, mida vaadata või vaadelda püüame.

OSKUS HINNATA JA VÄÄRTUSTADA SEDA, MIS SUL JUBA OLEMAS ON, ON OMAETTE SUUR KUNST! OLE TÄNULIK PISUT ROHKEM KA PISIKESTE ASJADE JA DETAILIDE EEST OMA ELUS.

Chris Kala