Avaleht Inspireeriv Brandon Bays: kuidas ma seletan, et korvpallisuurune kasvaja võib kaduda kenasti ja ainult kuue nädalaga?
Brandon Bays: kuidas ma seletan, et korvpallisuurune kasvaja võib kaduda kenasti ja ainult kuue nädalaga?

Brandon Bays: kuidas ma seletan, et korvpallisuurune kasvaja võib kaduda kenasti ja ainult kuue nädalaga?

Maailmas tunnustatud keha-meele tervise ekspert Brandon Bays ja raamatu “Rännak” autori hingeotsingurännak sai alguse pärast seda, kui tal diagnoositi emakas korvpallisuurune kasvaja. Ta otsustas paraneda loomulikul teel ning poolteist kuud hiljem oli kasvaja kadunud.

Nüüd korraldab ta Rännaku seminare, kus ta juhatab osalejad sinna, kuhu ükski meditatsioon, positiivne meeleseisund ja tervislik elustiil ei ole neid veel viinud. Eestlastel on 24.–25. oktoobril võimalik osaleda ka rännaku intensiivseminaril veebis Brandon Baysiga.

GoodNews avaldab raamatust katkendi.

Koju sõites tundsin end nagu hobune, kes kärsitult suuraudu närib – suutsin vaevalt ära oodata, millal jõuan tuppa ja saan helistada Donile, kes oli lõpetamas meistrikursust Hawaiil. Kui sain sisse, tormasin telefoni juurde, mõtlemata isegi, mis kell võiks Hawaiil olla, ning otsustasin helistada valvelauda ja vaadata, kas keegi saaks Doni seminariruumist välja kutsuda. Vedas, nad leidsid ta hallist, üsna telefoni lähedalt.

„Halloo, Brandon – kas kõik on korras?” Ta teadis, et pole minu stiil talle töötamise ajal helistada.

„Jaa, jõudsin just haiglast koju – diagnoos on, et olen puhas nagu õpikunäidis! Kasvaja on täiesti kadunud!”

Paus… kuni ta seedis, mida olin öelnud. Tahtsin hakata talle kõigest pajatama, kui ta mind katkestas: „See on uskumatu! Sa oled imeväärne!”

Selleks õhtuks oli jutt kõigi treenerite seas levinud – mitte ainult sellest, et mul oli olnud kasvaja, aga ka sellest, et see oli mul tervenenud kõigest kuue nädalaga. Kui Tony uudist kuulis, ütles ta üsna asjalikult: „ Ma teadsin, et ta saab sellega hakkama. Ma ei mõelnud hetkekski, et see oleks tema jaoks probleem – tõsiselt. Ma ei oodanud midagi vähemat.”

Mul oli hea meel, et olin rääkinud ainult nendele inimestele, kes olid kindlad, et ma suudan terveneda. Nad olid pidevalt toeks, eriti neil aegadel, kui  ma ise hakkasin kõhklema.

Alles järgmise meistrikursuse ajal, kuus kuud hiljem, oli mul võimalik kohtuda oma kolleegidega, ja oli palju õnnitlemist ja seljale patsutamist. Siis koondusid meie mõtted ja püüdlused jälle entusiastlikult seminarile ning osavõtjate aitamisele.

„Meisterlikkus” on võimas programm, kus tulevad kokku inimesed üle maailma, oma ala tipud – tõelised meistrid oma valitud erialal-, et rohkem kui tuhandele osavõtjale oma teadmisi ja kogemusi jagada. Nende meistrite hulka kuuluvad kindral Norman Schwarzkopf, dr Deepak Chopra, dr John Gray ja Sir John Templeton, kui nimetada väheseid.

Oli umbes pool tundi dr Chopra lavale astumiseni. Ma ootasin kangesti tema esinemist, tundsin alati, kuidas tema panus „Meisterlikkuse” programmi mind inspireeris, sest ta rääkis nii ilmekalt tervenemisest raku tasandil ja kuidas see toimub, rangelt teaduslikust vaatekohast.

Tema on tänapäeval arvatavasti kõige sõnaosavam esineja rakutervenemise teemal keha ja vaimu tervendamise vallas. Kõrgesti hinnatud endokrinoloogina oli tema käsitlus radikaalne. Selle asemel et uurida nurjumisi ja sümptomaatikat, mis põhjustab inimeste surma, keskendus tema edule ja tegi elu-uurimuse ellujääjatest, kes olid ennast ise raskest haigusest tervendanud.

Ma olin õppinud Deepaki juures aastaid enne seda,  kui hakkas „Meisterlikkuse” seminaridel käima, ja mul polnud aimugi, milline on tema töö mõju minu tervenemiserännakul. Ma ei arvanud ilmaski, et lugematute haiguslugude uurimine, mille puhul inimesed olid kõigest hoolimata end edukalt tervendanud, saab minu jaoks põhjapanevaks ja inspireerivaks mudeliks. Ma olin lugenud inimestest, kel oli ajuvähk, luuvähk – inimesed, kel olid palju tõsisemad haigused kui minul oli diagnoositud, olid end rekordilise ajaga terveks teinud. Üks naine, kelle keha oli üleni täis vähki ja kellele öeldi, et ta sureb kolme tunni jooksul, ärkas hommikul täiesti vähivabana. Seega ma teadsin, et kui teised suutsid seda teha, oli minul kindlasti hea võimalus. Just nende säravate näidete pärast ja teiste inimeste pärast, keda ma olin aastate jooksul aidanud ja kellega töötanud, ei olnudki mul üldse kahtlust, et minu tervenemisrännak on võimalik.

Nii et sel päeval, kui Chopra pidi esinema, tundsin ma erilist tänulikkust nii mehe kui ka tema töö vastu. Ma seisin hallis, mõtiskledes oma hea õnne üle, kui Tony lonkides minu juurde tuli.

„Hei, Brandon, kuidas oleks, kui sa läheks lavale enne kui Deepak? Sul on 10 minutit…räägi kõigile, mis juhtus, ja mida sa täpselt tegid enda tervendamiseks. Sa oled elav näide just sellele, millest Deepak hakkab rääkima – sinust saaks inimestele võimas eeskuju. Niiviisi saavad kõik teada, kuidas ennast terveks teha,” ütles ta heatujulise naeratusega.

Viimast märkust kuuldes hakkasin naerma. Tema suus kõlas see nii, nagu võiksin ma minna teiste ette ja öelda: „Tehke A, siis tehke B, siis C ja oletegi „ära parandatud”.” Leebelt, soovimata tema indu lämmatada ja ometi tahtes kindlaks jääda, ütlesin: „ Tead sa, Tony – ma tegelikult ei taha seda teha. See oleks inimestele karuteene. Ei saa öelda: „ Tehke A, B ja C, ja oletegi tervenenud.” Nii see ei käi. Tegelikult mina ju ei tervendanud ennast – tervendamistööd tegi lõpmatu arukus minu sees. Mina olin lihtsalt uskumatult õnnistatud, et mul lubati selles kogemuses osaleda. Sellepärast ma tunnen, et pole õige astuda lavale ja sellest rääkida.” Olin lause just lõpetanud, kui meie juurde tulid mõned „Meisterlikkuse” treenerid ja hakkasid eelmise kõneleja üle naljatades teravmeelitsema. Ma kasutasin seda ja pagesin, enne kui Tony sai teemat pikemalt edasi arutada. Rohkem kui korra olin lasknud end tema vägevast innukusest veenda tegema midagi, milleks mul tegelikult tahtmist ei olnud, ja see oli üks teema, mis näis mulle kuidagi eriti püha. Tundsin end alandlikuna, see hämmastav tervenemisrännak, mille ma läbi olin teinud, oli mulle suur privileeg. Ma olin sügavalt tänulik, et mind oli nii täiuslikult juhatatud, ning päris kindlasti ei tahtnud ma teha nägu, et ühtäkki olen mina suur asjatundja ja tean kõiki vastuseid. Veel tähtsam, ma ei tahtnud, et inimesed lahkuksid mõttega, nagu „valitseks meel keha üle” – sest päris kindlasti polnud see nii. See Rännak oli avastamine – allumine, lahtilaskmine ja tervenemine. Ja minu meelel ei olnud sellega peaaegu midagi tegemist!

Tõsiselt – kui minu meel pidanuks selle lahendama, oleks ta seda juba tükk aega tagasi teinud. Aga ei teinud, ja oma protsessis avastasin, et pean vaatama kuhugi palju sügavamale kui meel, et saada õppust.

Kuidas sa seletad seda 1200 entusiastilikule õppurile? Kuidas sa ütled inimestele, et meie kõigi sees on jõud – sisemine tarkus, mis vastutab selle eest, et meie süda lööb ja rakud paljunevad, et me hingame sisse ja välja isegi siis, kui me magame – ja siis pakkuda, et sellega on võimalik kontakti saada ja usaldada, et see juhatab meid avastama rakkudesse talletatud emotsionaalseid mälestusi?

Ja kuidas sa siis seletad, mida teha, kui need mälestused on avastatud? Kuidas täielikult läbi töötada seda, mis on jäänud lahendamata, ning sellest viimaks lahti lasta? Kuidas oskaksin ma seletada, et selles protsessis juhatati mind spontaanselt, ja et siis, kui ma lõpuks lasksin emotsionaalsel lool minna ja andestasin kõigile asjaosalistele täiesti, hakkas minu sees juhtuma midagi sõnulseletamatut? Et minu keha hakkas spontaanselt ja automaatselt ootama terveid rakke, ilma et minul oleks midagi vaja teha olnud.

Kuidas sain  ma seletada, et korvpallisuurune kasvaja võib kaduda kenasti ja puhtalt ainult kuue nädalaga, kui rakkudesse talletatud mustriga on lõplikult arved klaaritud?

Ma kõndisin minema, mõeldes, et see oli võimatu ettepanek, ja kadusin vaateväljast, et Tony mind kogemata üles ei leiaks, enne kui Chopra peab lavale minema. Kuid mõtlema oli ta mind pannud küll. Mingi osa minust ütles: „ Brandon, see kasvaja oli kingitus – mitte ainult sinule, vaid ka teistele, kes saaksid kasu sellest, mida sina avastasid.” Ja teine osa minust ütles: „ Jah, kuid iga inimene peab ise oma tervenemisrännaku läbi tegema. Keegi teine ei saa seda tema eest teha – see peab olema isiklik avastamise Rännak, igaühe jaoks ainulaadne. Kes olen mina, et tahan astuda lavale ja öelda inimestele, mida teha? See on puhas ülbus.”

Ja nõnda kõikus mu meel edasi ja tagasi, samal ajal kui ma ennast koridoris varjasin, oodates, et Chopra lavale läheb. Kui tema juba laval, lipsasin ma seminariruumi ja seisin taga, et kuulda tema juttu rakutervenemisest.

Ma olin seda nii palju kordi varem kuulnud ja alati oli see värske ning inspireeriv. Aga seekord kuulasin seda uute kõrvadega – mitte kui oivalist teooriat või võimalikku mudelit, vaid kui fakti avaldamist, minu enda kogemuse avaldamist. Ta seisis laval ja kinnitas, teaduslikust vaatevinklist, täpselt seda, kuidas minu kasvaja oli lahkunud – öeldes, et on võimalik katkestada degeneratiivsetesse rakkudesse talletatud mälestusi, ja kui see muster on lõhutud, saavad uued terved rakud nende asemele tulla.

LEAVE YOUR COMMENT

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga