ANNELI AUSAD MÕTTED I Miks on nii raske öelda “ma armastan sind”?

Võtan hetkel osa ühest väljakutsest ning 16. päeva juhtivaks mõtteks oli olla tänulik. Tänulik kõige selle eest, mis su elus praegu on ning mis veel sinu suunas teel võib olla. See omakorda viis mu mõtted armastusele ning sellele, miks on nii raske öelda “ma armastan sind”?

Millal sina ütlesid viimati oma kallimale, lapsele, isale-emale või kellelegi lähedasele, et sa neid armastad? Kas täna? Eile? Või nädal aega tagasi? Kas näitad kallitele inimestele iga päev, et sa neist hoolid? Neid vajad? Et nad on sinu jaoks tähtsad? Kallistad sa neid?

Millal sina ütlesid viimati oma kallimale, lapsele, isale-emale või kellelegi lähedasele, et sa neid armastad?

Mina isiklikult kipun neid kolme sõna ütlema liiga vähe. Ma küll võin nii mõelda, aga millegipärast on raskusi “ma armastan sind” välja ütlemisega. Näiteks võin ma täiesti suvalisel hetkel vaadata oma abikaasat ja mõelda, et kui hea mees ta ikka on või nii tore, et ta mu elus olemas on, aga vaid mõtteks see jääbki. Tegelikult poleks ju raske talle kõvasti öelda, et “sa oled mulle nii kallis, ma armastan sind!” Aga võta näpust, on küll.

Jah, oma tütrele ütlen ma igal hommikul, et ta on ilus ja et ta on emme musirull, aga armastusest tihtipeale ei sõnagi. “Sa oled mu musirull, emme armastab sind!” Poleks ju raske välja öelda? Aga sõnad ei tule suust. Müür on ees.

Kipun armastust välja näitama pigem tegudega. Ma kallistan ja musitan sind, järelikult ma armastan sind. Ma teen sulle süüa ja hoolitsen selle eest, et sul oleks soe ning armas kodu, järelikult ma armastan sind. Ma pühendan sulle oma aega, järelikult ma armastan sind. Jah, ka teod on tähtsad ning teinekord kipuvad inimese teod rääkima oluliselt rohkem, kui tema sõnad, kuid ära ei tohiks unustada ka sõnade tähtust. Sõnad võivad meid jalge alla trampida või vastupidi – terveks päevaks sooja tunde tekitada ja kõrvust üles tõsta.

Miks on siis ikkagi armastusest nii raske rääkida? Sisimas tahab ju iga inimene olla armastatud ja aktsepteeritud. Tunda, et teda armastatakse koos kõigi tema vigade ja puudujääkidega. See on üks suurimaid kingitusi, mida teisele inimesele võid anda. Tingimusteta armastus.

Ilmselt üheks levinumaks põhjuseks on hirm. Hirm selle ees, et teine ei vasta samaga, et tema ei tunne nii. Armastuse väljaütlemisega muutud sa haavatavaks, sulle saab haiget teha. Mitte keegi meist ei soovi aga haiget saada. Me ei taha sõrmi kõrvetada ja kibedaid pisaraid valada. Me kardame, et teine pool ei hinda meie armastust.

Sageli kipume ilmselt vaikima ka sellepärast, et mõtleme, et teine inimene ju teab, et teda armastan. Milleks seda siis veel ütlema peab? Aga kas ta ikka teab? Sa ei või iial teada, mida elu meile toob. Võibolla homme meid enam ei ole. Võibolla pole seda teist inimest. Sa jääd igavesti mõtlema, et oleks pidanud talle ütlema, et teda armastan. Aga enam ei saa. On liiga hilja. Ja enam ei saa midagi muuta.

Sõnad ei ole midagi seesugust, et välja öeldes kuluvad need ära. Usu mind, ei kulu. Mina ütlesin täna kõigile oma pereliikmetele, et neid armastan. Ja ma tõesti teen seda. Südamest ja igavesti. Tingimusteta. Tee seda ka sina. Ja mitte ainult täna, vaid iga päev. Ole tänulik, et sind armastatakse ja sina armastad. Et su elus on inimesed, kelle jaoks sa oluline oled. Ja et sa oleksid seda jätkuvalt. Aitäh!