ANNELI AUSAD MÕTTED I Lugu sellest, kuidas ma kolme nädalaga oma ellu jõukust juurde sain

Mentor Jane Bitter korraldas septembrikuus tasuta 21-päevase külluse teekonna väljakutse. Väljakutse eesmärgiks oli õppida, kuidas avada silmad meid ümbritsevale küllusele ning seda oma ellu juurde kutsuda, täita iga päev erinevaid ülesandeid ning kuulata arsti ja kirjanik Deepak Chopra meditatsioone. Kuigi väljakutse tundus kohe alguses väga huvitav, siis tunnistan, et suhtusin sellesse natuke skeptiliselt. Kas küllust on ikka võimalik ise oma ellu juurde kutsuda?

Olen alati arvanud, et minus on üsna paras ports vaimsust. Ma ei lähe sellega küll hulluks, aga usun, et asju saab oma ellu mõttejõuga ise tõmmata. Usun, et asjad tulevad meie ellu omal põhjusel meile midagi õpetama (paraku ka kurvad ja negatiivsed sündmused või asjad) ja usun ka manifesteerimisse. Ma ei olnud aga kindel, kas just küllust saab oma ellu läbi erinevate ülesannete täitmise ja mediteerimise juurde meelitada. Mediteerimisega on mul üldse omaette suhe. Ma ei ole oma elus just väga tihti mediteerinud ja pole kunagi pidanud seda nii öelda “oma jutuks.” Mu õde on õppinud meditatsioonide õpetajaks ja olen osalenud tema Osho dünaamilises meditatsioonis. Jah, see oli hoopis teistsugune meditatsioon kui Chopra oma, aga mõlema eesmärk on siiski see, et sa ennast vabaks laseksid. Mina aga ei osanud seda teha, vaid olin oma kookonis nii kinni kui kinni. Ma kartsin. Kartsin ennast, oma emotsioone ja kõike sellega seonduvat. Osho ja Chopra meditatsioonid on aga väga erinevad ja oh sa jutt, kus ma pidin eksima oma algses arvamuses, et mediteerimine pole lihtsalt mõeldud minule.

Kartsin ennast, oma emotsioone ja kõike sellega seonduvat.

Ja siis hakkas väljakutse pihta. 21-päevase teekonna vältel koostasime näiteks nimekirja asjadest, mida oled tahtnud teha, aga oled edasi lükanud, kirjutasime tänukirja, võtsime kasutusse külluse märkmiku, kuhu joonistasime rahatähti ning külvasime edu seemneid. Esimene meditatsioon Deepak Chopraga oli samuti omaette kogemus. Chopra räägib väga rahulikult ja just sellisel moel, kus sinu sisse saabub rahu, sa ei mõtle enam midagi ning lased oma mõttejõul teha oma töö. Nii kui saabus koht, kus pidi silmad sulgema ja ennast vabaks laskma, olin ma juba omas mullis jooksmas heinapõldude vahel või hoopis ookeani ääres rahustavaid laineid kuulamas. Ma sisendasin endale lauseid, mida oma ellu soovin juurde kutsuda, panin need pudelisse ja heitsin seejärel ookeani. Või siis istusin kuldsel heinapõllul, vaatasin päikest ja kujutasin ette, kuidas taevast küllust alla sajab.

Sisendasin endale lauseid, mida oma ellu soovin juurde kutsuda, panin need pudelisse ja heitsin seejärel ookeani. Või siis istusin kuldsel heinapõllul, vaatasin päikest ja kujutasin ette, kuidas taevast küllust alla sajab.

Väljakutse möödumisest polnud veel vist nädalatki möödas, kui mulle pakuti lisatööd, mis suurendaks mu sissetulekut ja seeläbi ju ka jõukust. Lisaks saabus veel üks pakkumine, läbi mille oli võimalus lisaraha teenida. Ma ei suutnud ausalt öeldes uskuda, et kas see kõik oli tõesti tänu väljakutsele või oli see kõik vaid juhus. Siis aga hakkasin mediteerides nägema, et pean ühe minevikus tehtud apsaka ära parandama. Ma olin selles pikalt kinni olnud ja kuigi olin eluga edasi läinud, siis südames teadsin, et asjad pole päris nii nagu need olema peaksid. Nimelt töötasin ma eelmine aasta mõned kuud GoodNewsi toimetuses. Ma olin seda töökohta saades kindel, et olen leidnud enda jaoks selle õige koha ja need õiged inimesed. Meil sai koos kõvasti tööd tehtud, sama palju nalja ja olime ühtne meeskond. Ühel hetkel aga muutus kõik. Me ei sammunud enam sama rada ning tundus, et mina vean hoopis teistsugust köit kui nemad. Ma ei osanud sellest enam välja tulla ning käitusin liiga emotsionaalselt – lõin kõvasti ja mürtsuga ukse enda järelt kinni. Hakkasin nägema, et aeg on rahu teha. Kirjutasin seepeale GoodNewsi juhile Monikale kirja ning palusin vabandust. Ma ei teadnud kas peale kõike seda Monika üldse tahab veel minuga suhelda, aga üsna pea saabus postkasti vastus, et me kõik käitume teinekord liiga emotsioonidest lähtuvalt ja ta ei näe, miks peaksime minevikku kinni jääma. Sellest vabandusest sündis aga minu jaoks midagi väga imelist – võimalus jätkata Anneli ausate mõtete blogi. Ja täna ei tea veel ma isegi päris täpselt, mida imelist on siit veel sündimas. Eks aeg näitab.

Tänu septembris avanenud ustele oli oktoober minu jaoks väga edukas ja külluserohke. Lisaks kõigele eelnevale sain veel ühe positiivse uudise, millest ka siin blogis üsna pea lähemalt räägin. Kuna sissetulek oli suurenenud oli mul oktoobris võimalus oma perekonna juures Eestis käia. Tänu pere juures käimisele sain ma kinnitust, et ma ei pea kartma. Kartma seda, et üks kurb sündmus minevikust korduks. Halbu asju ei tohi karta, niimoodi me tõmbamegi neid ligi. Tuleb mõelda, et kõik läheb hästi ja uskuda enesesse. Ma sain kinnituse, et tuleb usaldada oma sisetunnet ja teha seda, mida naudid ning armastad. See kõik sai aga alguse 21-päevasest külluse väljakutsest ja tuleb tunnistada, et enam ei suhtu ma ühessegi väljakutsesse skeptiliselt. Väikestest sammudest saavad alguse suured. Suurtest sammudest aga imelised teekonnad. Minu teekond on alles lapsekingades ja olen kindel, et see saab olema särav ja äge. Julge sinagi teha midagi, mis on natuke sinu mugavustsoonist ehk väljas ja lase elul ennast üllatada.

Tuleb usaldada oma sisetunnet ja teha seda, mida naudid ning armastad.