ANNELI AUSAD MÕTTED I Lapsi ei tehta, lapsi saadakse!

Seekordne lugu on mul juba pikemalt meeles mõlkunud, aga olen selle kirjutamist muudkui edasi lükanud. Tegelikult olen kunagi sellest ka kirjutanud, aga tunnen, et tahaksin seda korra veel jagada. Selleks, et öelda, et naised, kes selle läbi elavad, pole üksinda. Selleks, et anda lootust. Selleks, et anda usku.

Olen jooksvalt siin maininud, et oli aeg, kus ma ei tahtnud lapsi saada – olin aastaid kõigile seda kõva häälega välja öelnud. Ma arvasin, et ma ei saa kunagi emaks ning olin oma eluga rahul sellisena nagu see oli. Kui ükskord mu õde oma esimese lapse sai, hakkasin minagi tundma, et tegelikult oleks elust justkui midagi puudu. Ja sealt sai alguse kohati kinnisideeks muutunud triipude püüdmine.

Ma arvasin, et laste tegemine käib kergelt. Jätad kaitsevahendid ära, natuke teed ja oledki nagu hopsti rase. Tegelikult lapsi ei tehta, lapsi saadakse. Sellest sain ma aru aga alles hiljem.

Tegelikult lapsi ei tehta, lapsi saadakse.

Igatahes hakkas siis see kuulus triipude püüdmine. Iga kuu oli tunne, et nüüd raudselt on õnnestunud. Jooksid apteeki testi ostma, et selles vaid pettuda – jälle negatiivne. Peale mitut kuud kestnud üritamist ajas see kõik nutma. Mis mul viga on, et ma rasedaks ei jää? Miks see nii raske olema peab? Ma ju nii väga tahan… Miks ma ei jää? Jätsin ära mõttetu testide ostmise, aga sellest ei muutunud miski. Rasedaks ma ikkagi ei jäänud.

Tavaliselt öeldakse, et kui aasta jooksul pole õnnestunud rasedaks jääda, tuleks helistada arstile ning veenduda selles, et kas kõik on ikka korras. Ma ei jaksanud aga aastat oodata, vaid helistasin varem ja kergelt luiskasin, et aasta on juba täis. Saime arstile aja. Peale mitmeid proove selgus, et abikaasal on kõik korras, aga minul mitte. Mu emaka limaskest on liiga õhuke ja ilmselt ilma kaasabita polegi võimalik rasedaks jääda. Mulle kirjutati hormoonravi, mis pidi limaskesta paksemaks muutma. Lisaks uurisin ka ise õhukese limaskesta kohta. Leidsin, et seda muudab paksemaks kortslehe tee, punane vein, greip ja mingi õli oli veel, mille nime ma hetkel enam meenutada ei suuda. Lisaks hormoonravile proovisin ka kõiki teisi asju. Kõikidele trikkidele vaatamata ei jäänud ma ikkagi rasedaks. Proovisin ka seda suhtumist, et lihtsalt ei mõelnud lapse saamisele ja üritasin mõelda, et kui tuleb, siis tuleb. Parematel päevadel see ka töötas, aga siis tulid vahele korrad, kus lugesid jälle mõne tuttava beebiuudiseid ning kõik lendas vastu taevast. Pähe kerkis taaskord mõte – millal ta siis ometi tuleb?

Kulus kaks aastat sellest, kui pillid ära jätsin. Kuigi lootus polnud veel kadunud, siis üha selgemaks sai ka see, et võib juhtuda, et me ei saagi lapsi. Sellepärast olen ka tihti öelnud seda, et ole ettevaatlik sellega, mida universumile välja ütled. Ta võib su soove kuulda võtta. Vahepeal vahetasin hormoonravi ning jõudsin omadega ühe tervendaja juurde. Ta küll ei reklaami ennast otseselt kui tervendajat, aga minu jaoks ta seda on. Mõtlesin, mis mul küll kaotada on ning panin tema juurde aja. Peale esimest seanssi istusin autosse ja hakkasin karjudes nutma. Ma lasin valla kõik need tunded, mis kaks aastat minu sees olnud olid ja oi, neid oli palju. Kogu see viha, kurbus, jõetus… Ma lihtsalt karjusin ja nutsin. Tundsin, kui kerge mul hakkas. Olin palju asju enda sees hoidnud ja ma ei osanud oma emotsioonidega enam ise midagi peale hakata. Need kogunesid ja kogunesid ning tollel hetkel need vabanesid. See hetk oli ilus ja oli ka valus.

Kuu aega hiljem tegin positiivse rasedustesti. Oi, kui õnnelikud me abikaasaga olime. Käisime õega reisil ja ostsin esimesed beebiriided. Rääkisin oma rasedusest mõningatele sõpradele ja tuttavatele. Mul oli lihtsalt nii hea meel ja oli raske oma rõõmu varjata. Kuna mul oli hormoonravi, siis käisime ka ultrahelis kontrollis, kus saime rasedusele kinnitust – pisikese süda lõi kenasti ja kõik oli korras.

Oli 2018. aasta juulikuu, kui sõitsime Eestisse puhkusele ning pidime sellel reisil rasedusest ka mõlema vanematele teatama. Olin lasknud oma vanematele teha pluusid, kus seisis: vanaema/vanaisa aastast 2015 ja 2019. Kinki üle andes süda värises sees. Olime seda hetke nii kaua oodanud. Vanemad olid õnnelikud, ise olid veelgi õnnelikum. Mis sai valesti minna?!

Järgmisel päeval oli abikaasa tädi juubel, kuhu pidime minema. Plaanis oli seal kõigile teistelegi rasedusest teada anda. Enne kui juubelile minema hakkasime, viisin aga oma riided kirbukale müüki. Tundsin seal olles kõhus kerget valu, aga ei pööranud sellele tähelepanu. Valu kordus. Käisime veel minu vanemate juurest läbi ja pidime peole sõitma hakkama. Vanemate juures läksin vetsu ja avastasin suure hirmuga, et verd oli jooksma hakanud. Ma mäletan kõike ülejäänut läbi udu.

Võib-olla ei tahagi enam kõike seda nii täpselt mäletada, sest kõik järgnev oli valus. Mäletan, et läksime Rakvere EMO-sse, kus mulle nähvati, et ilma rasedakaardida olen ehk endale kogu rasedust ette kujutanud ja kust nemad teavad kas olen üldse rase (jah, ma polnud tõesti selle peale tulnud, et mul võiks seda Eestis vaja minna). Peale ootamist sain siiski arsti vastuvõtule, kus ebameeldiv suhtumine jätkus. Arst kinnitas, et loote süda ei löö, rasedus on peetunud üle nädala aja tagasi, aga neil on nii igivana ultraheli aparaat, et ega ta päris täpselt aru ei saa kas ikka on peetunud. AH!? Väljusin kabinetist ja ulgusin nutta.

Võtsime ette teekonna Tallinnasse Pelgulinna sünnitusosakonda, kus suhtumine oli hoopis midagi muud. Kogu selle aja jätkus verejooks ja teadsin, et ega ilmselt midagi head enam loota ei ole. Pelgulinnas kinnitati sama – süda ei löö ja rasedus on peetunud. Ja sellel hetkel kukkus kõik kokku. Ma ei mäleta, kuidas Rakverre tagasi saime. Kogu teekond on ähmane. Ma ei mäleta enam, kuidas uuesti Rakvere haiglasse pidin minema, et rasedus täielikult katkestada. Ma ei mäleta enam seda meeletut valu. Neid pisaraid ja seda tunnet. Haiglas ja ultrahelis uuesti käimist veendumaks, et kõik on välja tulnud, sõpradele teatamist, et on juhtunud selline asi. On udune meenutus, kui jube ja valus see kõik oli. Ma nutsin pikka aega. Ma tundsin, et mitte keegi teine ei tea täpselt, mida ma läbi elasin ja minust ei saada aru. Ma ei saanud aru, miks oli mulle midagi antud, et see siis minult jälle ära võtta. Miks? Miks??? Võttis kaua aega enne, kui täielikult toibusin.

Koju Soome tagasi tulles pidin uuesti vaatama rasedakaarti ja ultraheli pilti ning need kappi ära panema. Beebiriided silme eest ära sättima. Seda tunnet mõistavad lõpuni välja ainult need, kes on kunagi samade emotsioonidega võidelnud. Sama asja läbi elanud. Mitte keegi teine ei suuda aru saada sellest naise valust, kellelt on ära võetud kauaoodatud beebi.

Täna saan aru, et sellel hetkel polnud ma veel täielikult valmis. Kuigi olin rasedust nii väga oodanud, siis ma polnud lihtsalt valmis. See oli minu kogemus, minu õppetund. See oli vajalik selleks, et ma järgmisel korral oleksin valmis. Ja ma olin.

JÄTKUB