ANNELI AUSAD MÕTTED I Kuhu ma jälle kadunud olen olnud?

Vaatasin, et viimati kirjutasin blogisse 18. veebruaril ehk lausa üle kuu aja tagasi. UPS! Esiteks on aeg jube kiiresti läinud ja teiseks tundsin ma mõnda aega, et ei taha midagi jagada. Ma ei oskagi seda tunnet seletada, aga sisetunnet tuleb usaldada. Ju oli see millekski vajalik. Nüüd tunnen, et aeg on tolm põlvedelt maha raputada ja blogile eluvaim sisse puhuda. Seega – teretulemast tagasi!

Miks ja kuhu ma siis jälle kadunud olen olnud? Kirjutasin eelmise aasta lõpupoole postituse, kus rääkisin sellest, kuidas oma ellu jõukust juurde sain. Mainisin seal loos möödaminnes, et sain oktoobris veel ühed ilusad uudised, mida mingil hetkel ka laiemalt jagan. Nüüd on see hetk käes. Meie pere suureneb suve alguses ühe tutika liikme võrra! Sellega seonduvalt hakkasin aga aasta alguses tundma, et tahaks tõmmata oma kookonisse ja mitte midagi jagada. Ollagi selline siilitüdruk, kes okkaid näitab ja midagi ei jaga. Ma ei tea, milleks see vajalik oli, aga ju siis oli. Tänaseks on see tunne igatahes kadunud ja olen oma vägevat teekonda/mõtteid taas jagamas.

Olen oma õega alati väga lähedane olnud. Meil on ainulaadne side. Me lihtsalt klapime. Olen nende aastate jooksul teise lapse mõtteid veeretanud peas ühtmoodi ja teistmoodi, aga olen tundnud, et pole veel päris valmis olnud. Samas olen alati tahtnud, et mu tütrel oleks ka keegi, keda ta saab nimetada enda õeks/vennaks. Kes oleks tema jaoks alati olemas, kes aitaks, hoiaks ja abistaks. Kellega koos ta saaks ühisel eluteel käia ja jagada oma muresid ning rõõme. Nagu meie õega teineteise jaoks olemas oleme.

Olen alati tahtnud, et mu tütrel oleks ka keegi, keda ta saab nimetada enda õeks/vennaks.

Eelmise aasta suvel hakkasin tundma, et see aeg on käes. Kui laps tahab meie juurde tulla, siis kätt ma enam ette ei pane. Lõpetasin pillide söömise ja asi jäi sinnapaika (mitte, et siin keegi arvaks nagu ma ise selle otsuse tegin. Ei teinud! Ikka koos abikaasaga).

Ma ei mõelnud enam selle peale, ei tekitanud endale stressi ja üldse võtsin kõike kuidagi kergemalt kui esimesel korral. Arvasin muidugi, et ega see kõik nii kähku ikka ei jäi. Esimest last ootasime ju kaks pikka aastat enne kui ta tulla otsustas. Läks aga vastupidi. Sügise keskel tegin positiivse rasedustesti. Seal need triibud siis nüüd olidki! Olin alguses natuke ehmatanud, ma lihtsalt ei osanud oodata, et nii ruttu. Ehmatus asendus õige ruttu rõõmu ja ootusärevusega.

Tütrele esimest korda rääkides, et emme kõhus on beebi, katsus ta suurte silmadega kõhtu ja küsis nelja-aastasele kohaselt, et mismoodi. Eks see ju natuke naljakas oli – kuidas see beebi veel sinna kõhtu sai. Esimesest hetkest alates on ta aga väga õnnelik olnud ja ootab pesamuna. Joonistame kodus igapäevaselt emmesid, kellel on beebid kõhus. Samuti on kõikidel nukkudel beebid kõhus, keda siis usinalt käime arsti juures välja võtmas. Kui armas Eks lapsed ju ikka väljendavad ja jäljendavad seda, mis nende igapäevaelus toimub.

Nüüd te siis teate ja ärge kõvasti pahandage. Proovin teie jaoks edaspidi igal pühapäeval jälle olemas olla.

Sina seal kõhus aga kasva ja kosu veel. Me ootame sind väga-väga!