ANNELI AUSAD MÕTTED I Kas sõpru ja kallimat iseenesestmõistetavaks pidada on õige?

Kui iseenesestmõistetavaks pead sina oma kallimat, sõpru või teisi endale lähedasi inimesi? Kas ootad, et nad alati sulle appi tõttaksid ning teisiti sa ei kujutakski ette? Kas see, mida sina eeldad teistelt, kehtib ka sinu enda kohta? Aitad sa teisi samamoodi nagu sind aidatakse? Oled alati olemas, kui seda vaja on? Kas ootad alati vastuteenet või soojendab sinu südant ka pelgalt aitäh? Oh, kui palju küsimusi ja kus siis on vastused?

Pikemas suhtes kipub olema üsna sagedane, et oma kallimat hakatakse pidama iseenesestmõistetavaks. Mees peab normaalseks seda, kui naine kodu koristab, süüa teeb, lapsi lasteaeda ning trennidesse veab ning öösiti voodit soojendab. Nad kipuvad arvama, et nii peabki olema ja unustatakse ära õrnemat sugupoolt tänada selle eest, et viimane kodusse ning järeltulijatesse oma südame, aja ja hinge panustab. Mõni mehisem olend taob veel rusikaga vastu rinda ja kinnitab täie tõsidusega, et kodu ja laste eest hoolitsemine ongi naise kohustuseks. Aga kas ikka on? Kui mõlemad pooled käivad tööl, siis on õige see, kui mõlemad panustavad võrdselt. Mitte, et naisel hakkab kodus peale tööpäeva veel teine tööpäev ning mees seab ennast mugavalt diivanile, haarab kätte õllepurgi ning vaatab televiisorist spordikanaleid. Olgu, eksisin natuke teemast kõrvale, aga vast saite mu mõttekäigust aru.

Mõni mehisem olend taob veel rusikaga vastu rinda ja kinnitab täie tõsidusega, et kodu ja laste eest hoolitsemine ongi naise kohustuseks. Aga kas ikka on?

Sama kehtib loomulikult ka naiste kohta. Me peame loomulikuks, kui mees rasket poekotti tassib, autol rehve või õli vahetab ning on muidu perepea, kes üldiselt rohkem raha sisse toob ning kõik keerulisemad otsused enda kanda võtab. Kui tihti sa oled selle raske poekoti kandmise eest meest kuidagi tänanud? Küpsetanud mõni õhtu tema lemmikkoogi vaid selleks, et öelda talle, kui siiralt õnnelik oled sa selle üle, et ta sinu elus on? Kui tihti ostnud poest midagi sellist, mis mehele rõõmu teeks? Kui sagedasti on mõni mees toonud oma kaaslasele lilli vaid selleks, et viimasele väga meeldivad näiteks kollased roosid? Või mõne šokolaadi vaid sellepärast, et naine jumaldab seebikaid vaadata ja samal ajal šokolaadiga maiustada? Kui tihti sa näitad oma kaaslasele, et oled tänulik tema olemasolu eest? Et sa ei võta teda iseenesestmõistetavana?

Tunnistan, et ka minul endal on raskusi koguaeg selle meeles pidamisega. Et mees minu elus ei ole iseenesestmõistetav. Ma mõistan, et kui ma teda ei väärtusta ja tema eest ei hooli, ei pruugi ta enam vanaduspõlves minu elus olla. See on kurb, aga nii see on. Kui sa teist poolt ei hinda ja seda välja ei näita, siis varem või hiljem juhtub see, et ka tema enam ei hinda sind ning teie teed lähevad lahku. Proovi sa väikese laste/lapse kõrvalt seda pidevalt endale meelde tuletada. See on niigi keeruline, veel keerulisem on see siis, kui vastutad ka pisipõnnide eest, kes su tähelepanu soovivad.

Ja siis ma olen teinekord lihtsalt isekas. Viin lapse sõbranna või vanemate juurde, broneerin meile hotellitoa ja veedame ühiselt aega. Näitan, et ma hoolin ja armastan. Et minu jaoks pole need rehvivahetused ja poekotid iseenesestmõistetavad. Et ma tõesti olen tänulik, et ta minu elus on. Küpsetan talle koogi, mis talle meeldib ning silitan pead, kui ta seda vajab. Sest ükski suhe ei kesta igavesti, kui sinna aega ega hoolt ei panusta. Ja ma ei eelda, et minu vanemad või sõbrannad peaksid mu last hoidma. Nad ei pea seda tegema. Mina olen oma lapse siia ilma toonud ja minu kohustus on ta ka üles kasvatada. Minu vanemad on oma lapsed juba üles kasvatanud ja mu sõbrannadel on enda järeltulijad. Keegi teine ei pea mu last kasvatama. See on minu töö. Aga ometi mu sõbrannad ja vanemad aitavad mind hea meelega, kui ma seda palun. Ja ma ei unusta neid selle eest tänada. Ma olen nende jaoks alati samamoodi olemas ning aitan neid vastu. Ma ei võta neid ega nende aitamist iseenesestmõistetavana. Sest see pole seda.

Ja siinkohal jõuangi sõpruse juurde. Ma tean inimest, kes kipub oma sõpru pidama iseenesestmõistetavana. Ta arvab, et nad on tema jaoks alati olemas, kui tal neid vaja on. Ta helistab sõpradele ning eeldab, et viimased jooksevad kohe, kui ta seda palub ning ootab, et sõbrad alati kõik tema eest ära teeksid. Jah, tõeline sõprus ongi see, kus teineteise jaoks alati olemas ollakse. Et sa tead oma südames, et võid ka öösel kell kolm sõbrale helistada ja ta tõttab sulle appi. Et sina aitad oma sõpra ja tema aitab sind. See on sõprus. Kui aga sellelt konkreetselt inimeselt ise abi küsida, siis ta ei aita sind. Tal on alati vaja midagi muud teha ning ta toob sada ettekäänet, miks tema sind aidata ei saa. Ta ei taha mitte kunagi ise kellelgi külas käia, sest ta lihtsalt ei viitsi ning eeldab, et sõbrad käivad tema juures. Ja kui ta ennast välja veabki, siis ootab ta, et sõbral oleks laud hea ja paremaga kaetud. Kui parasjagu pole, siis kirtsutatakse nina. Kui kaua aga selline sõprus (kui seda üldse sõpruseks nimetada saab) kestab? Kus üks pool alati tuleb sulle vastu ning aitab ning teine pool ootab käed pikal, sest tema arvates nii ongi normaalne? Ilmselt vast mitte väga pikalt. Ühel hetkel saab sõpradel villand ja nad leiavad oma ellu inimese, kes sõprust väärtustab ja hindab neid samamoodi nagu nemad oma sõpru.

Jah, siin ilmas on asju, mis on iseenesestmõistetavad. Nagu näiteks vanema armastus oma lapse vastu. Aga kallimat või sõpru pidada iseenesestmõistetavana, on vale. Nad ei ole seda. Näita, et sa hoolid. Näita, et väärtustad teist inimest. Et sa hindad seda, kui teine sinu elus on. Kõik suured teod saavad alguse väikestest sammudest. Mina näiteks küpsetan abikaasale täna midagi head. See on minu viis näidata hoolivust. Armastus käivat ju ikka kõhu kaudu.

Näita, et sa hoolid. Näita, et väärtustad teist inimest. Et sa hindad seda, kui teine sinu elus on.