ANNELI AUSAD MÕTTED I Hirmul on suured silmad

Öeldakse, et hirmul on suured silmad. Tegelikult ei tohiks aga karta, et midagi halba juhtub. Selliselt tõmbame vaid ise igasuguseid ebameeldivusi ja negatiivseid asju oma ellu. Mida annad välja, seda saad ka tagasi.

Mida annad välja, seda saad ka tagasi.

Kui ma sügisel positiivse rasedustesti tegin, tundsin, et kõik vanad hirmud ja läbielatud asjad tõstsid taaskord minus pead. Mu esimene rasedus katkes. Elasin seda väga valusalt ja raskelt üle. Suure osa oma teisest rasedusest ma kartsin. Kuigi üritasin olla positiivne ning mõelda häid mõtteid, siis enamus ajast istus kuskil ajusopis ikkagi mõte, et mis siis kui… Mis siis kui kõik jälle kordub? Mis siis kui rasedus katkeb taas? Ma ei tahtnud seda uuesti üle elada ja sellepärast ma kartsin.

Kuigi üritasin olla positiivne ning mõelda häid mõtteid, siis enamus ajast istus kuskil ajusopis ikkagi mõte, et mis siis kui…

Andsin teise rasedusega oma sügisesed trennid lõpuni ning kevade tantsutrennid jätsin ära. Ma lihtsalt ei suutnud neid anda. Tundsin, et emotsionaalselt on seda kõike liiga palju. Jah, mingil hetkel läks hirm üle ja ma ei mõelnud enam sellele. Aga mälestus sellest hirmust jäi ikkagi mu sisse.

Nüüd sügisel tõstis see minus jälle pead. Tegin positiivse rasedustesti nädala alguses ning nädala lõpus käisin uut tantsukava läbi tegemas. Kiiremaid liigutusi tehes, tundsin aga kõhus valu. Ja see kõik meenus. Istusin tantsusaali põrandal ja nutsin. Miks ma kardan? Ma ei tohi karta. Midagi ju ei juhtu. Kuidas iganes ma ennast ka kokku võtta ei üritanud, ei suutnudki ma proovitrenni lõpuni läbi teha. Läksin tagasi koju.

Õnneks oli tulemas just sügisvaheaeg ja sellel ajal trenne pole. Võtsin tütre kaasa, pakkisin asjad ja läksin Eestisse. Läksin koju, et lasta asjadel seedida ja anda endale aega rahunemiseks. Eesti on minu kindlus ja turvatunne. See on minu sünnimaa ja selle vastu ei saa miski. Ja sellest oli kasu. Ma rahunesin maha. Sain aru, et ükski terve rasedus ei katke sellepärast, et sa trenne annad või trennis käid. Seal taga on muud põhjused. Mõtlesin enda jaoks selgeks selle, et tahan sügisesed trennid lõpuni anda ja siis vastavalt enesetundele vaatan edasi. Tundsin, et see on õige otsus.

Kui tütrega viimasel õhtul Tallinna poole sõitsime, et hommikuse laevaga Soome tagasi minna, siis oli taevas hästi ilus. Ma vaatasin taevast ja teadsin, et kõik läheb hästi. Tagatipuks tuli raadiost lugu, mis meenutab mulle alati mu varalahkunud sõpra. Ma usun märkidesse ja sellesse, et meid hoitakse ja meiega räägitakse, kui selleks on vajadust. Ja see oli minu märk, mis kinnitas veelgi rohkem kõike seda, mille olin enda jaoks juba selgeks mõelnud.

Sügisesed trennid andsin ma lõpuni. Iga kord pärast trenni tundsin, et tegin õigesti ja olin täis energiat. Need on minu trenninaised, kellega oleme juba mitmeid aastaid koos tantsinud. Ja see kõik oli nii õige.

Suur osa meie hirmudest on kinni meie peas. Me mõtleme oma hirmud tihti suuremaks, kui need tegelikult on. Kardame, et mis siis kui… Nii ei tohi aga mõelda, sest siis tõmbamegi kõike ebameeldivat ligi. Lase oma hirmud lahti. Mõtle, miks sa midagi kardad. Mõtle oma hirmud enda jaoks selgeks. Ja ühel hetkel märkad sa, et sa enam ei karda. Su hirmud ei piira sind enam. Sa oled vaba.

Ja ühel hetkel märkad sa, et sa enam ei karda. Su hirmud ei piira sind enam. Sa oled vaba.