Avaleht Hingele ANNELI AUSAD MÕTTED I Elu tuleb elada täna, siin ja praegu
ANNELI AUSAD MÕTTED I Elu tuleb elada täna, siin ja praegu

ANNELI AUSAD MÕTTED I Elu tuleb elada täna, siin ja praegu

Tahaksin seekord rääkida ühe loo. Loo, mis on kurb, aga millel on õpetlik õppetund. Loo, mille sõnum on, et ära lükka asju edasi tulevikku, vaid ela olevikus ja vii oma südamesoovid täide täna, siin ja praegu.

Ära lükka asju edasi tulevikku!

Foto: Pixabay

Minu elus oli aastaid üks imeline inimene, keda tänaseks enam ei ole. Meie lugu sai alguse juba lapsepõlves, kui samas külas elasime ja üheskoos mängisime. Kui me perega sealt külast ära kolisime, siis meie ühendus katkes. Läksin gümnaasiumisse, kui meie teed ristusid taas. Jaanus oli klassi kloun ja hing. Ta oli üks südamlikumaid inimesi, kes sõbra nimel oli nõus oma viimase hinge tagant ära andma – peaasi, et sõbral oleks hea. Ta oskas teha nalja nii, et terve klass naeris. Samuti oli tal anne kirjutada kokku vahvaid näidendeid, mida teatriklassi kasvandikud (ehk siis meie klass) draamatundides ja ka kooli jõulupidudel esitasid. Jaanus unistas, et kunagi saab temast lavastaja. Meil oli temaga koos plaanis kunagi ka raamat kirjutada. Täna on need unistused purunenud. Raamatu kirjutamise soov elab minus aga endiselt edasi.

Foto: Shutterstock.com

See juhtus 6 aastat tagasi. Ma tähistasin oma 30ndat juubelit, kuhu olin kutsunud ka kõik lähedased sõbrad. Kaks neist ei saanud aga sellel kuupäeval tulla, üks neist oli Jaanus. Ma siiani kahetsen, et oma sünnipäeva nädala võrra edasi ei lükanud, sest siis oleksid osa saanud võtta ka need kaks sõpra. Olime alati rääkinud, et nad tulevad koos mulle Soome külla ja unistasime, kui äge saab meil koos olema. Teine sõber jõudis ühel hetkel mulle siiski külla, Jaanus aga mitte.

Teine sõber jõudis ühel hetkel mulle siiski külla, Jaanus aga mitte …

Oli sama aasta suvi. Olime Jaanusega just pokkerilaua (jah, see oli meie ühine harrastus) taga kokku saanud ja arutasime, et kui abikaasaga reisilt tagasi tuleme, siis saame uuesti kokku. Nädal hiljem reisilt tagasi tulles ei vastanud Jaanus enam telefonile. Kuulsin tema õelt, et Jaanus võitleb haiglas oma elu eest. Mulle ei jõudnud ausalt öeldes selle sõnumi tähtsus mitte kuidagi kohale. Arvasin, et kõik saab korda ja ühel päeval kohtume taas. Teeme nalja ja räägime juttu. Ilmselt saamegi. Aga mitte enam siin ilmas. Mõni päev hiljem Jaanust enam ei olnud.

Foto: Shutterstock.com

Sellest on möödas 6 aastat ja ma siiani loodan, et tegu oli vaid halva unenäoga. Et ühel hommikul ärgates on ta tagasi ja kõik on hästi. Aga ei ole. Teda ei ole enam. Ma näen Jaanust siiani aegajalt unes. Oma unedes tean ma alati, et see on vaid uni ja tegelikult teda ei ole. Aga tore on Jaanust ka vaid unes näha.

Elu on üürike. Ühel hetkel oleme ja teisel meid enam ei ole. Mitte keegi meist ei tea palju ja kauaks on talle aega antud. Seega ei tohiks elada tulevikus ja mõelda sellele, et kunagi… Seda „kunagi“ ei pruugi mitte iial juhtuda. Oma unistused tuleb ellu viia täna, nüüd ja kohe. Ka mul endal on raskusi sellega, aga ma liigun selle poole. Ma sean endale väikeseid eesmärke ja järjest realiseerin neid. Tee seda ka sina. Et mitte kunagi ei peaks oma elule tagasi vaatama ning kahetsema seda, kui palju jäi tegemata. Elu tuleb elada täna.