ANNELI AUSAD MÕTTED I Ära jää üksinda – kui vajad abi, siis julge seda küsida

Kirjutasin mõnda aega tagasi loo sellest, et lapsi ei tehta, vaid lapsi saadakse. Rääkisin seal sellest, kuidas oma esimest rasedust pikalt ootasin ning kui see lõpuks käes oli, siis võeti see minult väga julmal moel ära. Miks ma seda lugu üldse jagasin?

Olin oma rasedust tollal jaganud üsna paljudega, sest kõik oli nii uus, huvitav ja kauaoodatud. Peale katkemist pidin kõigile neile aga teada andma, et kahjuks on lood sellised… Endalegi suureks üllatuseks teatasid aga mitmed naised selle peale, et ka neil on katkemist ette tulnud ning mõnel lausa mitmel korral. Ma isiklikult ei osanud seda mitte kuidagi karta. Ja miks peakski midagi kartma või mõtlema, et äkki lähevad asjad viltu? Hirmul on suured silmad ja sedasi negatiivselt mõeldes me tavaliselt tõmbamegi endale õnnetuse ise kaela.

Hirmul on suured silmad ja sedasi negatiivselt mõeldes me tavaliselt tõmbamegi endale õnnetuse ise kaela.

Igatahes sain selle peale mitmelt tuttavalt kirja, et näed, minul juhtus ka, aga sellest saab üle. Kõik on mööduv ja üleelatav. Esiteks oli see lohutav – teadmine, et ma ei ole üksinda ja nii on juhtunud ka teistega. Teiseks sain aru, et see on teema, millest väga avalikult ei räägita. Ma mõistan muidugi ka, miks. Tegu on väga isikliku asjaga, mida võib-olla ei ole tahtmist jagada. Kõike jälle meenutada, läbi elada ning jagada. Ma saan sellest aru. Ka mina ei tahtnud sellest pikka aega rääkida. Aga siis ühel hetkel taipasin, et ma siiski tahan seda. See oli midagi, mille kohta hakkasin üha enam tundma, et ma pean seda jagama ja suuremalt rääkima. See aitas minul endal raseduse katkemisest üle saada. Kui sain oma mõtted paberile panna. Ma sain enda jaoks lahti mõtestatud selle, miks see kõik minuga juhtunud oli. Miks ma valmis ei olnud. Ma sain lahti mõelda selle, mida teisel korral teisiti teha ning kuidas ennast vaimselt raseduseks ette valmistada. Ma ei olnud kõike seda esimesel korral.

Ka tahtsin jagada oma lugu sellepärast, et aidata teisi. Raseduse katkemine on teema, millest ei räägita. See on justkui selline tabu, et lükkame vaiba alla ja teeme näo, et selliseid asju ei juhtu. Aga ometi neid juhtub. Paljudega. Ja ma tundsin, et see, kui jagan oma lugu, aitab ehk kedagi teist. Annab kellelegi selle teadmise, et ka tema ei ole üksinda. Et selliseid asju juhtub. Aga neist tuleb saada üle ja elu läheb edasi. Elu ei jää seisma sellel hetkel kui rasedus katkeb. Jah, see võib nii tunduda mõneks ajaks, aga elu peab minema edasi. Tuleb leida endas jõud edasi minemiseks. Asjad, mille nimel elada.

Üks tuttav ütles mulle, et elu läheb edasi sellel hetkel, kui uuesti rasedaks jääd. Ja tal oli õigus. Sellel hetkel tegin ka mina minevikuga rahu ja lasin sellel minna. Mul oli nii palju asju, mille nimel jälle hingata ja elada. Jah, tunnistan –  suure osa teisest rasedusest ma kartsin. Ma tean, et ei oleks tohtinud, aga ma siiski kartsin. Et läheb jälle samamoodi. Et mulle jälle antakse, et siis see mult ära võtta. Ma hoidsin ennast nii nagu oskasin. Mõtlesin ilusaid mõtteid, lõpetasin armastatud tantsutrennide andmise, sest ma lihtsalt vaimselt ei suutnud neid anda… Aga suurt osa rasedusest varjutas hirm. Seekord ma oskasin karta.

Võtmata arvesse mu hirme, siis möödus rasedus ise suuremalt jaolt kenasti. Kuuendal kuul sain rasedusdiabeedi diagnoosi. Ma ei saanud süüa mitte midagi, mis veresuhkrut tõstaks. Mu söök koosnes suures osast kanast, kalast, lihast ja erinevatest köögiviljadest. Minu pattudeks olid proteiinišokolaadid Aga sellega harjus. Inimene harjub kõigega. Ka ei teinud paha toitumise kohta rohkem infot lugeda ja teadlikumaks saada. Kõik muu läks õnneks siiski hästi ja täna jookseb mul kodus neljane piiga ringi.

Elu pole vaid lust ja lillepidu, ka negatiivsed sündmused kuuluvad elu juurde.

Mida ma siis öelda tahan? Tahan öelda, et elu pole vaid lust ja lillepidu, ka negatiivsed sündmused kuuluvad elu juurde. Selle asemel aga, et need kuskile maha matta, siis tuleks neist rääkida. Kogemused liidavad. Annavad jõudu neile, kellel seda vaja on. Annavad teadmise, et me ei ole üksinda. Lohutavad meid, et me ei ole ainsad, kellel nii juhtunud on. Ja kui sa tunned, et vajad abi, siis ära karda seda küsida. Abi küsimine ei ole imelik. Julge ja oska küsida, kui sa seda tunned. Ära jää üksinda.